Filmiarvustus. Suveöö luupainaja

Dani (Florence Pugh) pärimust, metafoore ja allegooriat kasutavas meistriteoses «Jaanipäev». Foto: Kaader filmist

Režissööri ja stsenaristi Ari Asteri teine täispikk mängufilm «Jaanipäev» («Midsommar») on kui segu eestlaste laulupeost ja õudusfilmide klassikasse kuuluvast loost «Cannibal Holocaust». «Jaanipäev» on mitmekihiline ja sügava alltekstiga teos, mida pelgalt õudukaks nimetada oleks solvav. Filmi peidetud kümnete vihjete üle arutlevad seniajani sajad filmientusiastid. Märkamatult silma pilgutavad lilled, vaikselt ennast kohendav praad peolaual. Ruunimärgid – osa neist liiga tillukesed, teised liiga suured kohe märkamiseks. Filmi sisu jutustatakse tegelikult ära juba üsna alguses näidatava naivistliku maali kaudu, kuid see on üks peidetud üllatustest.

New Yorgis elava 33-aastase juudi soost Asteri peent tunnetust psühholoogilises suhtedraamas, rituaalides, leinas ja inimsuhete pealiskaudsuses võib ainult kadestada. Aster kasutab erilise osavusega Muinas-Skandinaavia mütoloogiat, mida sünges võtmes tegi sari «Viikingid» ja mitte nii väga sünges võtmes norralaste vaimukas «Northmen».