Filmiarvustus. Ühe armumise lugu

Dokumentaalfilm «Aasta täis draamat» näitab, mis juhtub siis, kui inimene vaatab terve aasta vältel peaaegu iga päev teatrit. Foto: Kuvatõmmis

Minu selle aasta kõige ergastavam filmikogemus oli oktoobri lõpus nähtud dokumentaalfilm «Aasta täis draamat», mis on kulminatsiooniks Kinoteatri 2018. aasta inimeksperimendile, kus Valgast pärit neiu Alissija vaatas ära kõik aasta uuslavastused.

Nagu Kinoteatri lavastaja Henrik Kalmet ütles, oli katse eesmärk näha, mida teeb suur kogus kunsti inimesega, kes seda varem üldse tarbinud pole. Kuigi ülesehituselt võiks seda filmi nimetada ka road trip filmiks – Alissija käib läbi kogu Eesti ja jõuab nii Estonia kontserdisaali kui Kiviõli rahvamajja –, on see esmajoones sisekaemus ühe noore inimese hinge.

«Ma olin väiksena täiesti kindlalt ära otsustanud, et kui ma saan 19-aastaseks, teen enesetapu,» kõneles Alissija. «Mingi aeg läksin aga Hispaaniasse praktikale ning astusin lennukist välja ja tundsin sooja lõunamaa õhku. Siis otsustasin, et selliste hetkede nimel tasub kauem elada.»