«Voolusõda». Hoogne montaaž tuhmist elektripirnist

XXI sajandi nohikute iidolit Nikola Teslat on filmis kaugelt liiga vähe, aga see pole ka temast tehtud film. Foto: Forum Cinemas

XIX sajandi teine pool tähistas meie harjumuspärase, tehnoloogiast tiine tsivilisatsiooni algust. Ilma elektrita ei kujuta me ilmselt oma elu ette. «Voolusõda» on ajalooline film, mis üritab kolme geeniuse, Thomas Alva Edisoni (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse’i (Michael Shannon) heitlust USA elektriga katmise nimel kuidagi paari tundi kokku suruda.

Lahinguvälja ühes servas on Edison oma ohutuma, ent väga kalli ja tohutut infrastruktuuri nõudva alalisvooluga ning teises servas Westinghouse ja Tesla, kelle vahelduvvool lubaks katta terve USA elektriliinidega, kuid ei sobi masinate töölepanekuks ja on inimestele ohtlik.

Tundub aga hea mõttena alustada «Voolusõja» arvustust tõdemusega, et minu arvates oli «Tõde ja õigus» hea film. Vääris kogu piletitulu ja tunnustust. Minu hinnang on muidugi üksnes vaataja oma, tehnilisest küljest tean ma vähe ja küllap leiaks mõni elukutseline näitleja või režissöör selles filmis ka palju laita. Et aga mina olen üks neist inimestest, kellele «Tõe ja õiguse» pentaloogia kaks esimest osa meeldivad ja kes algallikat hästi tunnevad, siis muutus film mulle justkui palvehelmesteks, mis aitasid meelde tuletada kohti raamatust. Ilma palveid ja pühendusi tundmata muutuvad palvehelmed, palvekeed või roosikrantsid lihtsalt teatud hulgaks puust või luust jubinateks, mille keegi on nööri otsa ajanud. Riputa kaela, seo endale vööks või nüpelda nendega kedagi, aga muuks nad eriti ei kõlba.