Pime usk, pime raev

Urmas Suik Foto: Erakogu

AVALIKU ARVAMUSE kujundajate peas tundub valitsevat segadus. Meie rahvale on aastaid kinnitatud, et uue iseseisvusaja kaks kõige tähtsamat saavutust on riigi kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Need pidid olema majandusliku õitsengu ja iseseisvuse igavesed tagatised.

Nüüd on selgunud, et mõlemaga on probleeme. Euroopa Liidust on tahetud mõnda – kui silmas pidada Kreekat – ülemäära suure kulutamise pärast välja visata ja mõni – kui silmas pidada Ühendkuningriiki – tahab ise liidust välja astuda. Lisaks õilmitsevad liikmesriikide sees populistlikud marurahvuslikud jõud, kes manipuleerides poolharitud lumpeniga, koguvad populaarsust peale majanduslikult nigelamas olukorras Ida-Euroopa ka rikkas Lääne-Euroopas. Peale selle hõõgub juba mõnda aega tüli neis riikides, kus autonoomsed osad kurdavad, et keskvalitsus teeb neile liiga.

Probleeme on aga ka meie väidetava julgeolekugarandi NATO-ga. Seni on mõni meie eriti militaristlikult meelestatud ajakirjanik peaaegu ultimatiivselt põhjanaabritele ette heitnud nende soovimatust selle alliansiga liituda. Mõni kiiresti polkovnikust kindraliks saanu kipub irisema ka lõunanaabri kaitsevõime kallal. Pärast seda, kui Eesti poliitikute ja sageli ka ajakirjanike suur autoriteet USA on ette võtnud teatud samme oma väeüksuste ühest riigist teise paigutamisel, võib täheldada lausa paanikat.

Laiemas plaanis tundub Eesti poliitikute ja sageli ka ajakirjanike peas valitsevat jõupoliitika taotlus, eriti idanaabri suhtes. Meil endal ei tundu seda jõudu väga palju olevat, seepärast soovitakse riiki välismaiste väeüksuste baasiks kujundada. Milleni see võib viia, võib ainult ette kujutada.

Eesti poliitikute alandlik koogutamine ookeani taga meenutab väga diktaator Franko pugemist USA tolleaegse presidendi Eisenhoweri ees, ikka selleks, et «klubisse» pääseda. Bushi Iraagi erasõja toetamise eest said Ida-Euroopa riigid isegi «auväärse» Uus-Euroopa tiitli.

KATALOONIA SEPARATISTIDE Hispaaniast eraldumise taotluste selgitamisega on raskusi nii poliitikutel kui ajakirjanikel. Venemaaga oleks asi lihtne, see oleks vabadusvõitlus. Kosovo iseseisvust tunnistasid meie riigiisad kibekiirelt. ­NATO korraldatud Belgradi pommitamist Kosovo toetuseks on raske muuks kui sõjakuriteoks nimetada.

Pärast kurdide jätmist Türgi armee meelevalda ajavad meie riigiisad rahva rahustamiseks väga umbmäärast juttu. Kõige selgemini ongi end väljendanud Prantsusmaa president ja ehk ka meie siseminister. Igasugustele ookeanitagustele asjatundjatele võiks soovitada selle asemel, et arvutada, kui mitu tundi kulub Vene relvajõududel Tallinna jõudmiseks, arvutada, kui palju kulub ameeriklastel aega oma militaarse kola kojuviimiseks kogu maailmast.

Poliitikud kasutavad «vene kaardiga» rahva hirmutamist häälte kogumiseks. Isamaa reitingute järgi otsustades see enam hästi ei tööta. Hea küsimus on, kas pensionisamba raha laialijagamine on ka katse hääli osta?

Ühest küljest on võimuvahetus tervitatav nähtus, aga näis, ega sellest kujune midagi sarnast sellega, kui 1933. aastal väitis poliitik von Papen Saksamaal president Hindenburgile: küll me sellest Hitlerist tsiviliseeritud kantsleri teeme. Mis välja tuli, on kõigile teada.

Eestis kurdetakse, ja põhjendatult, vihakülvi üle. Poliitikud ja meedia on selle usinaks käivitajaks. Poliitikud eelkõige oponentide avaliku mõnitamise abil, aga ka ksenofoobia levitamise, eriti mõttetu irisemisega idanaabri kallal. Mitte ei saa aru, miks peaks venelased meie suhtes leplikud olema pärast meie väljavalitute kriitikat Nord Streami kohta. See võib tõesti olla potentsiaalne oht mõne riigi sissetulekule, aga meile?

Riikidel ei ole sõpru, on huvid. Kus on Eesti huvi, kui Saksamaa ostab Vene gaasi? Eesti poliitikute huvi peaks olema Eesti. Ja prioriteetide küsimus on ka see, kas lugeda, kui palju on venelastel Euroopas tanke rohkem kui NATO-l, või hoopis, kui palju peresid elab Eestis vaesuses.