Jõulised sõnad, karmid poosid

Jüri Kallas

FOTO: Jaana Muna

TUNNISTAN, ET ma ei loe ajalehti ja veel vähem vaatan ma telerit. Olgem korrektsed: televiisor kui aparaat mul kodus on, aga puuduvad igasugused telepaketid ning vabalevi, kui selline veel olemas on, maale ei ulatu. Ühtegi ajalehte pole ma juba ammu tellinud, sest kohaliku postimonopoli võimekus tooks need postkasti alles õhtu ootel ning ega need suurt huvita kah.

Kas ma elan siis infosulus? Kindlasti mitte! Saan kõikvõimalikke uudiseid rohkem, kui soovin. Võlusõna on sotsiaalmeedia – koht, kus mu poliitilised või sotsiaalselt muidu aktiivsed sõbrad ja tuttavad muudkui midagi jagavad. Ega ma iga viidet klõpsi ning õnneks on ajakirjandusest palju ka tasuline – isegi kui tekiks uitmõte midagi lugeda, siis maksumüür kohe kainestab. Aga olulised teemad saavad ikka kaetud. Olen teinekord küüniliselt öelnud: inimene ei vaja uudiseid ning selle, et sõda on alanud, saab ta nii või naa teada.

Eks lünklikul meedia tarbimisel ole omad miinused. Mõnikord saad kogu kisa kaela, aga jääb selgusetuks, millest lärm tõusis. Näiteks milles on süüdi minister, keda kogu progressiivne kehand armu heitmata kangutab või lihtsalt poriga loobib. Millest see nõiajaht ja täiskasvanulik koolikiusamine. Samas pole ma kuigi kindel, et regulaarselt paberlehte lugedes või mõnd e-tellimust omades saaksin oma küsimustele vastused. Nii nagu meie poliitikas pole pikemat plaani, pole seda ka ajakirjanduslikes lugudes: nende autorid eeldavad mingil hämaral ajendil, et sa oled kõik eelnevad lood rida-realt läbi lugenud ja teemas silmini sees. Teisalt kui huvitaks, küll ma siis teada saaksin ... Kui üldse oleks midagi teada saada.

ÜHE KAJANA on minuni jõudnud hädaldamine, kuidas meie poliitikud on minetanud inimväärikuse ja räuskavad sotsiaalmeedias otsekui mingid ... Ja järgneb loetelu. Ma saan aru küll, et niisugune hädakisa on tõusnud mõne võimul oleva erakonna jõulisemat sorti keelekasutusega liikme asjus ning seeläbi püütakse taas noid kellegi arvates jälke tegelasi põhjalikult paika panna. Välja kukub aga haledalt nagu alati.

Ega säärane verbaalne fekaliseerimine muidugi kena ole. See on umbes nagu seaga poris maadlemine – räpaseks saavad mõlemad ja seale meeldib kah. Ehk siis pihta saab ka ütleja ning mingil hetkel võib ta avastada, et teisele poolele tema tiraad kas just meeldis, aga see aitas taas rambivalgusesse tõusta ja end olulisena tunda.

Ning meedia valib ka usinalt pooli ja kasutab valikulise vaegmälu suurepäraseid võimalusi. Keegi ei taha ju enam meenutada eriliselt salliva südamlikkusega öeldut, et meid valitsevad moraalsed värdjad. Samuti ei taheta rääkida mõne nõndanimetatud moraalse värdja sõimutiraadidest. «Nakatunud raibe» või kuidas see kõlaski!? «Sisserändaja poeg», mis tekitas sihtmärgile vist sellise trauma, et ta seda seniajani korrutab.

Ja kõik see juhtus enne praegust koalitsiooni. Elus ei ole nii, et tõmbame joone ja ütleme: siit see algas. Kindlasti saab selliseid jooni vedada, aga praegu on eraldusjoont seatud kindlasti vaid hetkelist poliitilist kasu silmas pidades. Ajaarvamine ei alanud niinimetatud kaabude tulekuga ja nendega ei saa see ka otsa.

MIS ON HALBA selles, kui poliitik või avaliku elu tegelane vängelt väljendub? Nad ei ole ju korralikud inimesed ja mida neist üldse oodata!? Või on nad siiski korralikud, aga nad lihtsalt ei oska? Kui ausalt öelda, siis arusaam heast ja halvast on postmodernismi valguses üldse midagi vanamoodsat. Ning eks pinnapealne ajastu nõua ja paljudele ilmselt ka meeldib säärane otse ja pasunasse retoorika. Et vaat kus nüüd alles lajatas!

Tegelikult on halb küll, kui sõim ja ropendamine muutuvad tavaliseks. Roppus peaks olema erakordne. Nii et kui ütled, siis sel, kellele ütled, võtab põlved nõtkuma. Kui aga tihke sõim on kogu aeg õhus, siis lõpuks see ei mõju enam. Kui esimene kord võttis suu ammuli ja pani kogelema ning mõnel teisel korral veel häiris, siis lõpuks kehitad õlgu ja pomised omaette: «Nojah ...» Umbes nagu luules, kus suure algustähega sõna mõnes üksikus luuletuses mõjub ootamatu ja löövana, samas kui noore või andetu luuletaja tekstis, kus neid on teistega pooleks, paneb see paremal juhul muigama, aga tõenäoliselt vaid haigutad ja viskad vihiku käest. Rohke kasutamine vähendab mõju, olgu see siis suur algustäht luuletuses või jõuline ropp keelekasutus avalikus elus.

PALJUD ÜTLEVAD, et suhtluskultuuri languses on süüdi internet ja sotsiaalmeedia, sest seal jääb kõik kõigile näha ning siis on võimalik vanu tülisid ikka ja jälle üles soojendada. Eks internetisuhtlus oma pooltoonide puudumisega kindlasti mõjuta: erinevalt näost näkku suhtlemisest, mille puhul sa näed, kuidas vestlus- või vaidluskaaslane reageerib, võid sa internetis ainult oletada. Ei päästa internetis ka naerunäo lisamine, sest kui sa ikka oled inimese kuhugi pikalt ja põhjalikult saatnud, mõjub see lause lõpus pigem mõnitusena.

Kindlasti labastab inimeste keelekasutust ka ajakirjandus, täpsemalt meelelahutusajakirjandus. Kui meile ikka pakutakse lõputuid lugusid Olivia Munni tegemistest, siis vaid eile sündinu võib arvata, et kedagi huvitab konkreetne naisterahvas. Ikka tema nimi paneb lugejad klõpsima. Ausõna, otsekui koolipoisid peldikus! Ja oleks siis neiu Olivia ainus!? Tuntud tagumikud, paljastuvad rinnanibud ning niinimetatud kuulsuste sala- ja suguelu – see kõik loob fooni, kus neiu Olivia perekonnanimi ei kõlagi avaliku elu tegelase suust kuigi raskelt ja rängalt.

Ja ausalt öelda huvitab süüküsimus mind väga vähe, kui mingi ametnikukandidaadist meesterahva sõimuobjekt on sotsiaalmeedias naisterahvas, kellega ta kunagi üht parteid jagas ja kes on sealsamas sotsiaalmeedias silma paistnud peaaegu samasuguse valimatu keelekasutusega. «Karma» on see sõna! Mida teed teistele, see tuleb tagasi ja üldjuhul rängemalt. Ei ole normaalse inimese asi, kumb pada on mustem ja tõrvasem.

AVALIKU ELU tegelased, poliitikud ja kindlasti ka sotsiaalmeedia kisakõrid ilmselt päris hästi ei adu, et sõnadel on kaal ja oma sõnade eest peaks vastutama. Mitte et ma idealiseeriksin tänavatarkusi, aga tänavaelu reaalsus on, et kui sa võtad karmi poosi ja käratad A, siis pead sa olema valmis ütlema ka B ning pead arvestama, et sa ei pruugi jõuda selleni, et lisad lõppu vabandava ja eelnevat naljaks pöörava naerunäo. Enne lüüakse sind võib-olla ­ööbikutesse, kui su karmil poosil reaalset sisu pole.

Vestlesin hiljuti ühe tegevpoliitikuga samadel teemadel ning too seletas, kuidas need karmid hoiakud ja räuskamine pole päris. Et see on vaid mängu osa ning valijatele lihtsate ja selgete sõnumite saatmine. Pärast, kui käratsemine on möödas, saadakse paljude nii-öelda vastastega päris inimlikult läbi. Mõneti ma seda mõistsin, aga mõneti jäi mulle arusaamatuks, kuidas pärast mingit iseäranis karmi kraaklemist üldse on võimalik veel suhelda. Inimväärikus, ahoi!

Mõnikord olen mõelnud, et kõik need laia lõuaga käratsejad tuleks saata kuhugi, kus iga vale sõna, žest või pilk võib kaasa tuua füüsilise märkuse. Mõni ilmselt ei õpiks, aga paljud saaksid kähku selgeks, et niisama ei vehelda ning sõnadel on sisu ja kaal.

Võiks muidugi soovitada lugeda juturaamatuid, et õpitaks väljenduma, õpitaks sõnade tähendust ja väge. Aga selline soovitus oleks tänapäeva Eestis ilmselgelt ebareaalne.

Tagasi üles