Filmiarvustus. Stiilselt kriminaalne ajaränd

Chadwick Bosemani kehastatav detektiiv siseneb kuriteopaigale. Tulevahetuses hukkunud seitse poltseinikku on selle loo käivitajad ning kohe hakkab juhtuma.

FOTO: Forum Cinemas

Ma olen videokinode ja VHS-idega üles kasvanud mees – minusuguseid on veel päris palju ringi liikumas. Ühest küljest olid kõik need koopiate koopiate koopiad nii hirmsa kvaliteediga, et teinekord, kui digitaalses lumesajus päris lumetormi näidati, tuli lihtsalt heliribast juhinduda. Ega seegi kerge olnud: idanaabri vana hea nasaalne dubleering oli ilmetu kui kolm päeva potis pikutanud kaerahelbepuder ja vigane kui esimesed e-posti potsatanud petukirjad. Aga selles kõiges oli oma võlu: lääs murdis sisse. Mis sest, et vaevaliselt ja lihtsakoelise meelelahutuse kilbi taha küürutades.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ausõna, kui meie elamisse esimene videomakk sigines ja ma selle pealtavanevasse kassetisahtlisse piilusin, tundsin vabaduse hõngu. Jah, võite ju öelda, et spetsiifilist lõhna tekitasid kuumus ja tolmukübemed, mis mikroskeemidel tasahilju küpsesid, aga meie põlvkonnale tähendab see midagi palju enamat kui praktiline füüsika.

Esimesed spekulandid suutsid endale oma aja kohta üüratu hinnaga videotehnika soetada juba 1980. aastatel ja näitasid filme raha eest oma kodus. Olen minagi isaga ühest Elva Kesk tänava majast seansile akna kaudu sisenenud, sest uksest enam ei mahtunud. Olid ajad.

Tagasi üles