Repliik. Tünga said, sõbrake!

Midagi pole teha, ilmad lähevad järjest koledamaks ja pimedamaks. Võigastes oludes liigeldes on mõistagi kõige mannetumas olukorras jalakäijad. Kui ikka talverehvid all ja katus peal, sadagu või pussnuge, saan aru küll. Kondiaurul liikudes teevad lirtsuv varbavahe ja piki piilumist põrkavad rahekuulid tuju rõõmsaks aga vaid tulihingelistel masohhistidel.

Mina satun liikuma nii kabiinis rooliratast keerates kui koibi loopides, seega püüan mõista mõlemat poolt. Et jala käies hing sisse jääks, kannan helkurit ning autoga sõites ei ürita ma kedagi vöötrajal alla ajada. Kõigile selline empaatiavõime muidugi loogiline ei tundu.