Andrus Tiitus – rutiininautijast rõõmsameelne võitleja

Andrus Tiitus

FOTO: Kristi Markov

Üleriigiline suur välkõppus «Okas» sundis paljusid reservväelasi sel nädalal lapilisse mundrisse ronima ja metsa tormama. Selliseid mastaapseid valmisolekukontrolle korraldatakse harva, kui aga oled valinud elu kaitseliitlasena, võid kas või igal nädalavahetusel kodumaad teenida. Sakala maleva kaitsetahtega kodanikke on kaks aastat juhtinud ja suunanud major Andrus Tiitus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kooliaja Kilingi-Nõmmel elanud Tiitus on väikesest paigast saadud hariduse üle uhke ning leiab, et konkurentsivõimelisena ellu sukeldumiseks ei pea olema eliitkooli kasvandik. Valga ja Pärnu vahele istutatud majadega kiirusepiirajas oli elu mõistagi lihtne ja võimalustevaene. Kolmekorruselises paneelmajas kasvav poiss pidi õuest ise tegevust otsima. Seega kulges Tiituse lapsepõlv tüüpiliste poisikluttide tegevuste lainel: sõja- ja pallimängud vaheldusid kulli ja luurekaga. Nagu ta ise meenutades ütleb, siis ega hunt kodu ligidalt murra ja suuremad lollused, mida ta muidugi hoolikalt saladuses hoiab, olevat tehtud maal vanaema juures. «No ütleme nii, et raksus sai käidud kõvasti ja kohalikud jahimehed pidid meid teinekord hirmutama õhku suunatud püssilaskudegagi,» märgib praegune elukutseline sõjaväelane muheldes.

Tagasi üles