Filmiarvustus. Ma tulin ise endale peale!

Arvutiga nooremaks väänatud Will Smith kohtub oma geenidoonoriga. Või kas ikka kohtub?

FOTO: Forum Cinemas

Oi, mäletate ju küll «Teisikute» filmi? Jaak Joala tallas Nõukogude Liidu ainsa walkmaniga ringi ja vispeldas oma sarmiga noore Merle Talviku nii kuumaks, et kaamerameestel olid objektiivid 24/7 udused. Aga et mis on ühist «Teisikutel» ja värskel märulifilmil «Kaksikmees» («Gemini Man»)? Ega vist olegi. Või kui, siis nii palju, et uues taieses antakse meile kahe Joala vastu kolm Will Smithi ja teisikute asemel on moodsal ajal ikka kloonid (mitte klounid) areenil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Hakkame siis otsast minema. Esiteks peab ütlema, et «Kaksikmehe» pisut halliseguste juustega peategelane näeb äärmiselt sümpaatne välja. Seda enam, et ta ei ürita vist kordagi Bel Airi printsi kombel magedat kildu rebida, vaid painab üle keskmise sügavat teksti tõsistest tunnetest, inimese ajalikkusest ning rahuldusest, mida pakub näpu päästikul hoidmine. No nagu ühele elupõlisele palgamõrvarile kohane. Ikkagi 72 resultatiivset lasku. Kui vaja, siis isegi ­eemalt mäe otsast paarsada kilti tunnis kimava rongi aknasse laksatades.

Tagasi üles