Kui avad akna …

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

STATISTIKUTE väite kohaselt kulus Hiina Rahvavabariigil aastal 2018 riigi 1978. aasta kogu ekspordimahu täitmiseks ei vähem ega rohkem kui kuus tundi. See võiks ehk olla eeskujuks inimestele, kes üritavad riigi elanikkonda mobiliseerida suurte eesmärkide saavutamiseks. Inimeste loova energia vallandamine on ressurss, mille oskuslik kasutamine võib teha imesid. Mäletatavasti üritas midagi sarnast korda saata ka Nõukogude Liidu kommunistliku partei liider Mihhail Gorbatšov, kes oli tollal riigi sisuline juht.

Teatavasti oli Hiina Rahvavabariik samasugune totalitaarne režiim kui nüüdseks hävinenud Nõukogude Liit. Hiina avatud uste idee autoril Deng Xiao­pingil õnnestus mastaapselt majandusliku kaose realiseerimine. Nõukogude Liidus käivitas «akende ja uste» avanemine kaose nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Saatuse tahtel on minuealised selle maailma kommunistide poole sajandi pikkuse ebaõnnestunud majanduseksperimendi katsumused sageli hambaid kiristades üle elanud. Samas, Deng Xiaoping on muudatuste käivitamise hetkel öelnud tähelepanuväärse lause «Kui avad akna, siis lased sisse õhku, aga sisse tulevad ka moskiitod».

MA EI HAKKA siin rääkima meie vabadusvõitlusest ja üksikisikute rollist meie pääsemisel sellest majanduslikust õnnetusehunnikust. Jäägu see ajaloolaste tööks, kuigi ka ajaloolaste, eriti poliitikasse siirdunute, tõsiseltvõetavuse suhtes tasub ettevaatlik olla. Teatavasti kiputakse iga uue võimu jaoks kirjutama uut ajalugu. Oleme ju kuulnud 700-aastasest orjaikkest ning viimasel ajal sageli Nõukogude ja Saksa okupatsioonist. Minu arvates on viimati mainitut mõni eriti agar isegi heroiseerida püüdnud. Heinrich Himmleri ja Hitleri aatekaaslased on kurjategijate kaasajooksikud igal juhul, sõltumata otsitud põhjendustest. Meenub noorukieas eakamatelt kuuldud kõnekas repliik «Röövel päästis röövli käest».

Mõtleme selle peale, mis on inimestele oluline praegu, mis vabastab inimeses peituva energia.

Meil on nüüd jälle oma riik. Paraku rakendavad tragimad ja suure tõenäosusega ka arukamad oma loovat energiat väljaspool meie taas vaba isamaad. Poliitikud väidavad, eriti enne valimisi, et nad võitlevad eesti keele ja rahvuse säilimise nimel. Tasub silm peal hoida, mida arvavad sellest meie vaba maa rahvuskaaslased. Minu arusaamist mööda annab parima vihje nende tegevus. Kuidas kavatsevad nemad oma panuse anda eesti keele ja kultuuri ülesehitamisse? Statistikud väidavad, et umbes 100 000 inimest meie hulgast eelistab ülalpidamist teenida võõrkeelses keskkonnas, valdav osa põhjanaabrite juures soome keelt rääkides. Muuseas, olen elatist teenivaid rahvuskaaslasi kohanud paljudes teisteski Euroopa riikides, sealhulgas Saksamaal, Iirimaal ja isegi Venemaal, kogu loetelu saaks suure tõenäosusega pikk. Kuuldavasti hääletab suur osa välismaal leiva teenijatest usinalt EKRE poolt. No tore küll, eriti veenev viis eesti keelt ja kultuuri üles ehitada.

KUI TEKSTI ALGUSE juurde tagasi tulla, siis toetan kahel käel avatud maailma, mille pisikeseks osaks me oleme integreerunud. Igasugune piiride sulgemine oleks katastroof, eriti meiesugusele väikeriigile. Mõned asjad on meil üsna rehepaplikult oportunistlikud. Mõne poliitiku käitumine vene vähemusega on minu arusaamist mööda marurahvuslik. Vene keelt rääkivad 100 000 inimest on osa meie ühiskonnast ja nad annavad panuse ühiskonna ülesehitamisse. Tundub ka, et nende hulk Eestis aina kasvab, viimasel ajal tuleb neid Ukrainast. Vaadake Soome televisiooni. Ühiskonnas, kus kunagi ajaloos ei ole pikemaajalist vene kogukonda olnud, on lisaks rootsikeelsetele ­uudistele ka venekeelsed uudised.

Riigijuhtideks pürgivad kaasmaalased, avage silmad ja hakake tegelema sellega, mis rahvast kodupinnal hoiab, et lapsed saaksid emakeeles koolis õppida ja perekonnad püsiksid koos. Uskuge mind, samasooliste kooselu legaliseerimine ei ole meie elu kõige tähtsam küsimus. Mulle tundub see olevat selgelt infoakende ja -uste avanemisega seotud ebaoluline kõrvalnähtus.

Mis on muutunud seoses piiride ja mõttemaailma piiride avanemisega, et mitte öelda kadumisega?

Olen nõus: nõukogude tüüpi totalitaarne ühiskond oli jälk. Aga «tänu» akende ja uste avanemisele oleme saanud narkokaubanduse ja narkomaanid, poollegaalse prostitutsiooni, poollegaalse, et mitte öelda legaalse rahapesu ning parteijumala kummardamise asemel rahajumala kummardamise. Sellist võõrkeele ees lömitamist nagu tänapäeval Eestis inglise keele ees ei kohanud ma nõukogude ajal ühise suhtlemise keele vene keele ees iialgi. Näeme massilist külade tühjenemist.

Palju ülistatud ookeanitagune demokraatia kants, kus väidetavalt on noortel lihtsam osta automaatrelv kui alkoholi, ei peaks meie ebajumal olema. Kuuleme peaaegu iga nädal, kuidas seal süütuid kaasmaalasi tapetakse. Eesti ei peaks sellise demokraatia toetaja olema, isegi mitte kaitseotstarbelise infrastruktuuri ülesehitamise eest.

JA LÕPUKS teemaga seonduvast digitehnoloogia valdkonnast, millega uste ja akende avanemine on eriti tihedalt seotud. Soovitan lugeda 8. augusti Päevalehest ajakirjanik Jamie Barletti artiklit «Hääletu alistumine tehno-autokraatiale». Tsiteerin: «Valimistest hakkab kujunema andmeteadus. Kas see on valimine, kui üks kandidaat saadab miljonile inimesele miljon reklaami? Õigustatult muretsetakse, et fašistid ja fanaatikud kasutavad sotsiaalmeediat viha levitamiseks. Minu arvates on suundumus hoopis selline, et sotsiaalmeedia muudab igaühe fašistiks. Mitte ideoloogiliselt, vaid vastuvõetava poliitilise stiili poolest. Fašistlik poliitiline stiil loob alternatiivse reaalsuse, soosib mõtlematut reageerimist, innustab raevu ning julgustab Suurele Juhile üksmeelset lojaalsust kinnitama.»

Autori arvates tuleb tehnoloogia üle kehtestada demokraatlik kontroll. Tema meelest toimub praeguse situatsiooni jätkumise korral nutune ja väsinud hüvastijätt demokraatiaga, eriti noorte hulgas. Ka meie juhid tunduvad sageli igasugust jama rahvale demokraatiaks tituleerima.

Eesti seadusandjatel on aeg hakata ühiskonna konsolideerimise nimel tegelema rahvale tähtsate teemade reguleerimisega. Vene impeeriumist eraldumise käigus iseseisvunud, valgeteks ja punasteks lõhestunud Soome rahva konsolideeris 1940. aastal grusiinlasest bandiidi Jossif Džugašvili-Stalini juhitud Nõukogude Liidu kallaletung riigile. Ehk on meil võimalik rahumeelsemalt hakkama saada?

Tagasi üles