Repliik. Kõigil jalus

Pägamannina olin ma kõva rattahunt. Peretuttav, kes oli mulle rohkem nagu vanaisa eest, vedas mind rattaga mööda Maarjamaad ning rääkis olulistes paikades peatudes riigi ajaloost ja seda määranud tähtsatest inimestest. No kaheksakümnendate lõpus juba võis.

Umbes sinnapaika aga see pedaalisõtkumine jäi. Vahepeal läks mitukümmend aastat mööda ja kui nüüd uuesti üle pika aja lenksu sain, oli päris õudne. Tsikliga sõitmine tundus jalgratta talitsemise kõrval lapsemäng. Kui ikka esimest korda Viljandi Tartu mäest alla vuhisesin, käis kogu elu silme eest läbi.