Kolm vapustavat päeva

AMEERIKA kommunistist ajakirjanik John Reed kirjeldas oma raamatus «10 päeva, mis vapustasid maailma» pealtnägijana oktoobrimässu, mis paiskas põrmu Vene tsaaririigi. Ei osanud ta uneski aimata, et vaid kolmest päevast piisab, et lammutada Nõukogude Liitu, mis ei näe isegi oma 70. aastapäeva.

21. augustil 1991 oli selge, et 19. augustil alanud putš on läbi kukkunud, kuid püsis oht, et kuni sõjaväeosad ei ole pöördunud tagasi oma asukohtadesse, keerab mõni komandöridest midagi omal käel kokku. Mässukatse kolmandal päeval oli oluline näidata, et riikliku erakorralise seisukorra komiteel pole tegelikku toetust ja isehakanud on sattunud maailmas täielikku isolatsiooni. Suurriikide G-7 oli üheselt deklareerinud: ei mingit toetust võimuhaarajatele!

18. augustil moodustatud ja järgmisel varahommikul võimu haaranud komitee eesmärk oli säilitada Nõukogude Liit, ent oma tegevusega kiirendas ta selle moodustise kokkuvarisemist. Nüüd võib ju mõelda: kas saanukski olla pikka iga riigil, mis loodi vägivallaga ja püsis vägivallal?

23. AUGUSTIL 1991 jõudis Foro­sest koduarestist Moskvasse tagasi Mihhail Gorbatšov. Ent selleks ajaks oli ta juba minevik ja võim oli Boriss Jeltsini kätes. 25. detsembril astus Gorbatšov Nõukogude Liidu presidendi ametist tagasi ja ta tõsteti kibekähku Kremlist välja.

Augustimäss andis Eestile ja ülejäänud Balti riikidele ainulaadse võimaluse määrata oma saatus. Riikliku iseseisvuse taastamise väljakuulutamine 20. augusti hilisõhtul nõudis 69 rahvasaadikult üksjagu mehisust, aga tasus ennast ära.

NAGU TSAARIRIIGI varemetel sündis 1918. aastal Eesti Vabariik, nii kordas ajalugu ennast, andes meile ühe sajandi jooksul teise võimaluse omariikluseks. Sestap peab selle iseseisvuse kindlustamiseks pingutama iga päev ning kindlasti ei tule meile kasuks valitsus, kus üks võimuliidu liikmeid on kui tite pepu – eales ei või teada, millal sealt midagi tuleb.

Pärast augustimässu on üles kasvanud põlvkond, kes kipub oma riiki võtma kui midagi endastmõistetavat. See ei ole nii ning seetõttu peaks Eesti riigi käekäik korda minema meile kõigile.