Ta tegi seda jälle!

Vesternistaar Rick Dalton (Leonardo DiCaprio) on üle pika aja ühe asjaliku rollisooritusega hakkama saanud ja naudib hetke.

FOTO: Forum Cinemas

Vanameister Quentin Tarantino järjekordset filmi ootasid fännid kui püha ilmutust. Kõikvõimalikeks spekulatsioonideks ja aruteludeks andsid ainest nii varasemad taiesed kui ka uue lapsukese olemust osavalt varjavad treilerid. Olgem ausad, tegelikult ei anna filmi "Ükskord Hollywoodis" ("Once Upon A Time In Hollywood") reklaamklipid vaatajaile ühtki mõistlikku vihjet ees ootava sisu kohta. Pean tunnistama, et esiti ajas see mind pisut närvi. Olles aga nüüd asja ennast näinud, saan väga hästi aru, milleks kogu see häma.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Võin vist juba eos ära öelda, et ka Tarantino üheksas lask läks täpselt kümnesse ja sündis film, millel on juba beebina kultusemärk küljes. "Ükskord Hollywoodis" tuli selleks, et kõik teele jääv korralikult läbi raputada ja siis end ereda tähena filmiklassika taevavõlvi sisse traageldada.

Et see film on tavalisest hoopis pikem – me räägime ikkagi peaaegu kolmetunnisest kaadrite massiivist –, tekib kohe küsimus, mis on see konks, mis vaatajalt nii suure hulga aja röövimist õigustab. Iseenesest näeme lihtsalt 1960. aastate Hollywoodi melu ja meeleolusid, millest joonistuvad välja mõned reljeefsemad karakterid, et üldisele glamuuripurakale elu sisse puhuda. Leonardo DiCaprio ja Brad Pitt on vanad kalad ning ilma igasuguse kahtluseta ühed maailma parimad filminäitlejad, sellegipoolest jäävad nende kehastatavate tegelaste argielu jälgides õhku rippuma küsimused, milleks meile seda näidatakse, kuhu see süžee nüüd triivib ning millal tulevad esimesed tarantinolikud vihjed ja üle võlli jabur lõppmäng.

Tagasi üles