Juhtkiri. Maine vara

Sakala logo

FOTO: Sakala

Suure-Jaani kirik on järjekordne pühakoda, mille halb seisukord sunnib kogudust annetajate poole pöörduma. Situatsioon on täpselt samasugune, nagu seda on kirjeldatud kümneid, kui mitte sadu kordi: hoone laguneb, katus auklik, kogudus tilluke, remont kallis, raha pole.  

Käesolev aasta on maakonna kirikutele üsna armuline olnud. Viljandi Pauluse kiriku katuse restaureerimisel on järg jõudnud nelitise kätte ning tööd on tublisti tehtud ka Suure-Jaani ja Lalsi õigeusu kirikus. Muinsuskaitse Viljandimaa nõunik Anne Kivi on nimetanud suisa ajalooliseks olukorda, kus Viljandimaal on korraga töös kolm suurt ja võimsat kirikut. Nendel paistab hästi minevat, kuid pikisilmi remonti ootavaid sakraal­ehitisi on siiski mitu korda rohkem. Mida teha kultuuri- ja ehitusmälestisega, mida sellised objektid üldjuhul on?

Sageli ei suuda väikesed või pigem väga väikesed kogudused oma jõududega nende massiivsete hoonete eest hädapäraseltki hoolt kanda, täielikust renoveerimisest rääkimata. Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on samas märkimisväärsel hulgal kinnisvara. Selle haldamiseks loodud ettevõtte Kiriku Varahaldus kasum on viimastel aastatel püsinud kusagil poole miljoni euro ringis. Pole paha, kuid reaalsuses saaks selle eest enam-vähem korda ehk ainult ühe uue katuse.

Loomulikult on ainult kiiduväärt, kui kogudus pingutab selle nimel, et kinnisvara toodaks kasumit. Nädalapäevad tagasi kirjutas Sakala Viljandi Pauluse kogudusest, kelle omanduses on Viljandimaal 13 kinnistut. Ühele nendest püütakse leida arendajat, kes rajaks sinna kaubanduskeskuse ja tootmishooned.

Soomes ja eriti Rootsis tegelevad kogudused investeerimisega, Rootsis kasseerib luterlik kirik aastas aktsiatelt tulu umbes 500 000 miljonit Rootsi krooni ehk peaaegu 50 miljonit eurot. Kahtlemata ei saa nõuda, et sageli end mitme koguduse vahel jagavad vaimulikud tegutseksid vilunult aktsiaturgudel, kuid Rootsi näitest oleks nii mõndagi kasulikku õppida.

Tagasi üles