Riigireformi vajalikkusest
RIIGIREFORM – kas järjest laienevale bürokraatiale piiripaneku moodus või lihtsalt võimalus vähendada riigipalgaliste töökohtade arvu? Mõlemat on Eestile hädasti vaja.
«Ma ei tahaks kommenteerida, mis siin riigiaparaadis aastaid või aastakümneid on toimunud. Süsteem on hägustunud, on dubleerivaid või väga sarnaseid ülesandeid täitvaid asutusi, sihtasutusi … Peaks olema võimalikult tõhus, selge ja läbipaistev struktuur … Et ei oleks nii, et on sada toru, kust raha jagatakse, ja lõpuks ei saa keegi enam aru, kust on ettevõtjal, inimesel või kohalikul omavalitsusel võimalik oma projekti jaoks toetust saada,» nentis Jaak Aab oma 5. augustil Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos.
Muutust riigivalitsemises on ammu oodatud ning usun, et keegi ei kahtle valitsussektori koomaletõmbamise ja bürokraatia vähendamise vajaduses. Taavirõivaslik peenhäälestus riigis peab jääma möödanikku, ilmestamaks Reformierakonna tsementeeritud seisakut.
RIIGIREFORMI elluviimine nõuab süvaanalüüsi, et kiirustades ei moodustataks igal juhul ühendameteid ega viidaks igal juhul riigipalgaliste töökohtade loomist väljapoole Tallinna. Haridusministeeriumi viimine Tartusse on ministeeriumi kulud väidetavalt kahekordistanud, kuigi raamatupidamislike trikitamistega ning ministeeriumi ülesannete delegeerimisega pärmitaignana paisuvatele sihtasutustele on võimalik näidata ka meeletut kokkuhoidu. Analüüs peaks arvestama nii kokkuhoitavat raha kui silmas pidama ühendatavate asutuste sotsiaalset mõõdet. Selge on see, et siht- ja allasutuste laialijagamine ei taga veel maapiirkondade ja maakonnakeskuste arengut.
See, et juba aastaid otsustavad niinimetatud nõustajad, kes tegelikult sihtasutustes projektide rahastusotsuseid kujundavad, oma suva ja mingite müstiliste hindepunktide põhjal projektide rahastamise üle, on mõttetu riigiressursi raiskamine.
HARIDUSTOETUS omavalitsuste tulubaasis eraldatakse toetusfondi kaudu koolidele palgaraha maksmiseks. Omavalitsused peaksid edaspidi saama kasutada kõiki haridustoetusi vabamalt.
Valitsuse soov on anda omavalitsustele üle kohalike kõrvalteede hooldus, sest nende seisukord jätab endiselt soovida. Samas jätab soovida ka juba omavalitsuste käes olevate teede seisukord. Ja seda ikka rahapuuduse tõttu, mitte et ei soovitaks asja parandada. Kui riik oma ametite ja eelarvega pole suutnud enda hallatavaid kõrvalteid korrastada, siis kuidas suudavad seda teha omavalitsused piiratud tulubaasi tingimustes?
Haldusreformi tulemusena vähenes omavalitsuste arv kolm korda ning mõistagi eeldab ühiskond neilt nüüd haldussuutlikkuse ja teenuse kvaliteedi paranemist. Omavalitsuste kohustused suurenesid, tulubaas kasvas, kuid mitte piisavalt. Samas omavalitsuste õiguses tulubaasi kasutada ei ole suurt midagi muutunud. Eeldan, et seadusest tuleneva haldusreformi järgsed ühinenud omavalitsused on vastutustundlikud ja näevad tegelikke arenguvajadusi, kuid neile lubatav laenuvõimalus ei ole suurenenud, et vajalikke investeeringuid teha. Reformierakonna aastaid mantrana korrutatud «Laenud on kuradist» ei tohi piirata riigi ja omavalitsuste vajalikke investeeringuid.
KAHTLEMATA on oluline jätkata valitud suunal ning pingutada, et väärt elukeskkond jõuaks mis tahes Eestimaa nurka. Lihtne see ei ole. Tuleb talitada vanarahva tarkuse järgi: «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika». Usun, et seda järgides oleme võimelised liikuma eesmärgile samm-sammult lähemale.