Jälle hüsteeriast

Valli Veigel

FOTO: Elmo Riig

ÜSNA HILJUTI võtsin julguse siinsamas, Sakala veergudel arutleda ühe imeliku vaimse seisundi – hüsteeria üle. Tookord oli jutuks, nagu oleks just siin ja praegu meie ühiskonnas levimas see iseäralik vaimuhäda.

Ei midagi uut siin halli taeva all. Selgub, et Eesti ühiskonna hüsteeria juured on sügaval, sügaval – lausa riigi taasärkamise aegades. Õige raske on seda uskuda, aga mida peab minusugune lihtne inimene tegema, kuuldes diagnoosi rahva tervise kohta isikult, kes on sättinud end kõrgele rahvajuhi pjedestaalile, kuulutades end peaaegu messiaks, meie riigi tõeliselt õigele rajale juhtijaks.

JUTT ON MUIDUGI härra Mart Helmest ja temaga tehtud intervjuus kolm korda välja öeldud hinnangust laulvale revolutsioonile: see oli üks jabur massipsühhoos! Ja tema enda otsus oli distantseeruda sellest jaburusest. Vabadusvõitlus Mart Helme moodi seisnes pullide ja peetide kasvatamises-harimises, mis muidugi oli omal ajal väga mõistlik ettevõtmine – aitas see ju kehval ajal oluliselt leivamäärde ja rahakoti paksust suurendada.

Jätan iroonitsemise ja ütlen oma repliigi lõpetuseks järgmist: laulvat revolutsiooni ning selles mõistuse ja südamega osalenud sadu tuhandeid inimesi ei saa rüvetada keegi siin maamunal, iseäranis mitte inimene, kes olles küll minister ja väidetavalt rahvuslikku aadet kandva erakonna esimees, suudab avalikku ruumi paisata hinnanguid, mis seavad kahtluse alla tema enda vaimse tervise või tekitavad hoopis tähelepanuväärse kokkulangevuse omaaegse Moskva arvamusega kõnesoleva rahvaliikumise kohta.

Tagasi üles