Lühiajalisele välistööjõule liigsete tõkete seadmine ei ole mõistlik

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

HOOLIMATA SELLEST, et protektsionism on maailmas viimasel ajal taas suurenenud, on pikemas tagasivaates impordile kehtestatud tollitariifid kaubanduses oluliselt alanenud. Euroopa Liidu kaalutud keskmine tollitariif kolmandate riikide impordile on vaid kolm protsenti (hariliku keskmisena viis protsenti). Mõistagi on pilt imporditõkete puhul kaupadele ja teenustele väga erinev. Samuti on suur osa kolmandate riikide impordist hoopis tollimaksuvaba.

Nii nagu iga tootmiseks imporditud kaup või teenus on ka tööjõud tootmissisend, kusjuures tööjõukulu on ettevõtetes suure osakaaluga. Eestis moodustab see ligikaudu 13 protsenti ettevõtete kogukuludest ning on tublisti üle poole nende lisandväärtusest. Kiire palgakasv on tööjõukulu oluliselt suurendanud. Viie aastaga on Eesti keskmine palk tõusnud kokku 39 protsenti, ettevõtete tööjõukulu isegi 47 protsenti. Kiiret palgakasvu on võimaldanud küll viimaste aastate tugev nõudlus, kuid veelgi olulisema mõjuga on olnud tööjõupuudus. Tööstuses ja ehituses on tööjõupuuduse tipp küll juba möödas, kuid teenuste sektoris (mis üldiselt vajabki rohkem töötajaid) ei ole see probleem veel leevenenud.

ARUSAADAVALT MEELDIB kiire palgakasv palgasaajatele – see suurendab ostujõudu ja sisemajanduse nõudlust. Samas, mida kallim on tööjõud käibe või lisandväärtuse suhtes, seda enam vähendab see ettevõtete kasumlikkust. Ettevõtete viimase jooksva aasta kogukasum on esialgsete arvestuste järgi madalam näiteks 2006.–2007. ning ka 2012.–2013. aasta omast. Muidugi ei ole selle taga ainult kallis tööjõud. Liiga suur tööjõukulu võib anda majandusšoki korral ettevõtetele tugeva tagasilöögi: käibe languse korral võidakse tuntavalt vähendada tööjõukulu, olgu see siis töötajate arvu või palgataseme arvelt.

Kallis tööjõud sunnib ettevõtteid investeerima rohkem tootlikkust tõstvatesse masinatesse ja seadmetesse ning uutesse tehnoloogilistesse lahendustesse. See omakorda suurendab vajadust kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate järele, neid aga Eestis napib. Samas piirab liiga kiiresti kallinev tööjõud ettevõtete investeerimisvõimekust – see võib halvendada nende konkurentsivõimet ja aeglustada majanduskasvu.

Välismaalaste jaoks kehtiv keskmise palga nõue on võrreldav impordile seatud tõkkega. Välistööjõud on toonud leevendust tööjõupuudusele ja sellega seotud pingetele Eesti tööjõuturul. Eelmisel aastal registreeriti ligikaudu 21 700 tähtajalise elamisloaga välismaalast lühiajalise töötamise eesmärgil. Siseministeeriumi andmetel oli juuli keskpaigaks Eestis registreeritud juba ligi 19 000 välismaalt pärit lühiajalist töötajat, kellest 79 protsenti on Ukrainast.

VÄLISMAALASTE seaduse jär- gi on tööandja teatavasti kohustatud kolmandatest riikidest tulnud lühiajalistele töötajatele maksma vähemalt Eesti keskmist (praegu 1310 eurot), tippspetsialistidele aga kahekordset brutokuupalka. Kui Eestis peab näiteks ukrainlasele maksma vähemalt 1310 eurot kuus, siis kodumaal ootab teda 360-eurone kuupalk. Seega, vahe on 3,6-kordne ehk ligikaudu 260 protsenti.

Me ei tea täpselt, millisest palgast alates muutub välistööjõule Eestis töötamine atraktiivseks, kindlasti on see välisriikide ja tegevusalade kaupa erinev, kuid vaevalt, et Eestisse tööle tulekuks oleks suurt tungi meie miinimumpalga taseme juures. Ühest küljest on mõistetav, et Eesti keskmise palga nõudega püütakse siia tuua rohkem kvalifitseeritud tööjõudu. Samas võib seda palganõuet teatud piirist alates vaadata ka kui imporditõket välismaalt tulnud töötaja kohta. See on justkui täiendav tasu, mida Eesti ettevõtja peab maksma ühe oma olulise tootmissisendi eest.

ÜLE POOLE KOLMANDATEST riikidest tulnud töötajatest töötavad ehituses ja töötlevas tööstuses, kus palgad on Eesti keskmise lähedal (isegi veidi alla selle), ning ligikaudu kolmandik vabadest töökohtadest asub Harjumaal, kus on maakondadest ainukesena Eesti keskmisest kõrgem palk. Ühesugune, Eesti keskmise (või kahekordse keskmise) palga nõue muudab välistööjõuga tegelemise küll lihtsamaks, kuid see suurendab kunstlikult paljude tegevusalade ja enamiku maakondade ettevõtete tööjõukulu ning halvemal juhul vähendab asjatult nende konkurentsivõimet.

Välistööjõud aitab leevendada pingeid Eesti tööturul. Eesti vajab tippspetsialiste ja kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, aga mitte ainult. Sel aastal moodustavad lühiajalise töötamise eesmärgil tähtajalise elamisloaga registreeritud välismaalased ligikaudu viis protsenti Eesti residentsest tööhõivest. Vähemalt praegu ei ole sellel Eesti palgatasemele olulist süsteemset mõju. Lühiajalise töötamise eesmärgil kolmandatest riikidest Eestisse tulnud välismaalased aitavad küll vähendada pingeid tööturul, kuid seni pole neil veel õnnestunud meie kiiret palgakasvu ohjeldada.