Heido Sõna teeb tsiklikorjusest raudruuna

Heido Sõna garaaži ehivad lätikeelne tänavasilt ja tsikliromu, mille paaki teevad kuldnokad igal aastal pesa. Foto: Elmo Riig / Sakala

Suislepa lähistel Purika talus elav 42-aastane Heido Sõna on nagu aatomik, kes meeletu energiaga ühest põnevast seiklusest teise sööstab. Viimastel aastatel tuksub ta süda retrovõtmes.

Vana aja hõngu ja väikseid vimkasid on Purika talus kõikjal. Postkastilt võib lugeda: «Ära koonerda!» Kõrvalhoonetele ja välikemmergule on kruvitud lätikeelsed tänavasildid, kempsupoti istme kohal kõrgub 30 kilomeetri kiiruspiirangu märk.

Kemmergus leidub raamatuid, näiteks Che Guevarast, gaasimaske ja muud retrohõngulist. Sauna eesruumis laual seisab vanaaegne taksomeeter. Kui külalised tulevad, hakkab arve jooksma.

Talutares seinale kleebitud multifilmitegelase Homer Simpsoni plakatit nähes hüüatan, et see on ju peremees ise. «Olen vist jah,» lausub too naerdes.

Meeletu energiapomm

Heido Sõna kasvas üles Otepääl. Talvepealinnast ammu lahkunud meest mäletatakse seal hästi. «Heido oli meeletu energiapomm,» meenutab üks linnakodanik. «Vaevalt sai ta üht asja alustada, kui tuli juba uus ja veel põnevam idee.» Hüperaktiivset poissi iseloomustas suur rahutus ja emal olnud temaga üsna raske.

Poisipõlves tuli Heido neli aastat järjest kahevõistluses Eesti noorte meistriks ja kuulus koos Allar Levandiga koondisse, kuid päris tippu ta ei jõudnud, sest maapealsed ahvatlused osutusid spordipisikust tugevamaks.

Tippsuusatamist sai ta nuusutada siiski veel pärast sõjaväge, kui töötas kodukohas Dünamo spordibaasis bussijuhina. «Vedasin Maed ja Veerpalu,» muheleb mees.

Otepää kandi kuulsaim poliitik Jaanus Raidal nimetab oma sõpra Heidot julgeks ja ettevõtlikuks inimeseks. «1988. aastal oli ta üks esimesi, kes julges sinimustvalget lippu lehvitada. Hea ärivaistuga ning hakkaja mehena tegi ta samal ajal Otepääle Eesti esimese videobaari, kus päeval näidati lastele multikaid ja õhtul täiskasvanutele filme.»

Et mehel oli alati sada asja korraga käsil, ei jäänud tal aega millessegi tõsiselt süveneda. Nii tuli baar varsti majandusraskuste tõttu sulgeda. Järgnesid varustajatöö Tartu esimeses hotellis ja baarmeni amet Soomes. Krooni tulles asus Heido Tallinnas toidupoodi pidama, aga et rahval oli raha vähe, ei jätkunud sedagi tegevust kauaks.

Kondoomikellast pensionisammas

Siis siirdus ettevõtlik mees viieks aastaks perega suure lombi taha. «Elasime Ameerikas Florida osariigis ja ma tegin autopesula neegrirajooni vastu. Rumal eestlane! Kas neeger tuleb valge inimese juurde autot pesema?» räägib ta äpardumisest.

«Sai veel igasuguseid asju ette võetud. Näiteks vahendasime kaupu Ladina-Ameerikasse. Müüsime pankrotipesadest saadud rõivaid ja jalanõusid.»

Eriti uhkeks muutub Heido, näidates käekella, millele vajutades vupsab õõnsusest välja kondoom. «See on minu leiutis, millele võtsin Ameerikas patendi. Kui rohkem aega leian, otsin tehase, mis hakkab seda tootma. Sellest saab minu pensionisammas,» lubab ta. «Ameerikas oli elu väga lõbus ja ilus. Aga ühel hetkel oli kõik ära nähtud.»

Hõljukite müüja

Eestisse naastes asus Heido Sõna hõljukaluseid pakkuva Inglise firma Slingsby Aviation müügiesindajaks Baltikumis ja Venemaal. Suurtest ponnistustest hoolimata ei õnnestunud poolteise aastaga müüa ainsatki nooblit sõidukit. Küll aga kulusid sellele kõik mehe säästud. Algul elas ta Tallinnas ja ostis Purika talu suvilaks, hiljem kolis ta sinna elama ja töötas mõnda aega Mustla tuletõrjekomandos pritsimehena.

2002. aastal nakatus Heido Sõna tõsiselt vanatehnika pisikuga ning sellest alates on tema põhitegevus olnud vanade tsiklite taastamine ja uunikumide eksponeerimine. Retrosõitude korraldamiseks ja vanatehnika propageerimiseks rajas ta 2004. aastal klubi Retro MC Estonia, kuhu on koondunud tehnikahuvilisi noori kogu Eestist.

«Tsiklid on mind huvitanud lapsest saadik. Esimese raudruuna soetasin 12-aastaselt. 120 rubla maksnud IŽ 49 oli nii raske, et kui pikali kukkus, siis püsti tõsta seda enam ei jaksanud,» räägib isand, keda omas ringis kutsutakse tsiklimeistriks.

Skandaalne muuseum

Pisut mõrult meenutab Heido Sõna kahe aasta tagust talve, mil ta koos noorte klubiliikmetega tahtis Tõrvasse muuseumi rajada. «Väljapanek oli tõeliselt imposantne. Esimesel korrusel uhkeldasid uunikumautod, teisel vanad mootorrattad ja töölauad restaureerimisjärgus tsiklitega. Kui mu vanatehnikahuvilised sõbrad Tallinnast kohale tulid, vajus neil kogu seda luksust nähes suu lahti.»

Eelläbirääkimistel oli Tõrva linnavalitsus lubanud muuseumi ja tehnikaõppekeskuse ülalpidamist kõigiti toetada, aga kui klubi läks raha küsima, selgus, et kütte- ja elektriarvetega võrreldes oleks linna toetus pisku. «Nii kolisime rahanappuse tõttu kahe nädala pärast välja. See on maailma kõige kiiremini kokku pandud ja laiali läinud muuseum.»

Tsiklimeister pole ideed siiski maha matnud: tal mõlgub meeles rändmuuseum. «Üüriks suveks rekka, sõpradelt sõjarditelt saaks suure telgi, käiks mööda maakohti ja näitaks inimestele vanu tsikleid. Kulud oleksid kindlasti mitu korda väiksemad kui rendipinnal püsiekspositsiooni üleval pidades.»

Prantsuse mängufilmis vene bussijuht

Lähemast minevikust kõneldes läheb Heido Sõna silm särama. Nimelt tegi ta detsembrikuus näitlejadebüüdi.

«Prantslased väntavad Helsingis 23 miljoni euro suuruse eelarvega mängufilmi, mis räägib kaheksakümnendate KGB afäärist. Helsingi kujutab Moskvat ja mina astusin üles vene bussijuhina,» muheleb ta. «Viisin Eestist Soome vana Vene Kubani bussi. Kui selle kräulaga laevalt uhkete masinate vahel välja veeresin, said mehed tollis kõvasti naerda.»

Heido Sõna klubi sõiduriistad on esinenud Eesti filmides «Vana daami visiit», «Taarka» ja  «Detsembrikuumus». Kavas on koostöö Soome kompaniiga, kes soovib teha lühisarja James Bondi teemal.

Retro MC Estonia on kolm aastat korraldanud Baltimaade retrosõitu. Mullusel üritusel, mis oli pühendatud James Bondile, tekitas furoori lätlane, kes sarnanes väga Pierce Brosnaniga. «Soomlased tahavad tema filminägu ära osta. Kui lepingule alla kirjutame, algavad filmivõtted Eestis, Türgis ja Leedus.»

Unistus oma tsiklist

Tsiklimeistril on esimesest abielust kolm poega, kes elavad Tartus ja Mulgimaale ei tule. «Neil pole tehnikahuvi ja sundida ei saa,» lausub isa.

Siiski askeldab Purika talus tsiklihuvilisi poisse. Kes tuleb pärast kooli, kes nädalavahetusel ja suvisel ajal on noori mehi mitmelt poolt Eestist. Heido Sõna ütleb, et nad on pärit vaestest peredest. «Rikas ei viitsi endale ju ise ratast putitada,» selgitab meister.

Igaüks tema juures vastu ei pea, sest tuleb korda ja puhtust pidada. Samuti ei tohi klubi liikmed alkoholi pruukida ja suitsetada.

«Kes suitsetab, see tsiklit ei saa. Aga nende poiste suurim unistus on saada oma ratas. Päevapealt jätavad suitsetamise maha.»

Oma kandi poisse Purikal palju ei käi. Neid ei huvitanud tsiklid ja nad läksid pätiks kätte, nagu meister ütleb.

Pealtnäha paistab Heido Sõna lõbus sell, kuid lollusi ja vastuvaidlemist ta ei kannata. Ja see ei käi mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute kohta.

Koos poistega üle kuuekümne tsikli taastanud mees peab neist põnevaimaks Wehrmachti külgkorviga mootorratast. Sõjas tabamuse saanud ratas oli leitud Võru tagant metsast. Kõige vanema tsikli, 1928. aasta BMW taastamiseks kulus poolteist aastat.

Taastatute nimekirjas on ka üks kolmekümnendatest pärit Inglise Norton ja Saksa Ardie Prinz. Enamik vanu tsikleid seatakse korda tellimise peale ja tihti alustatakse taastamist lootusetuna näivast roostepurust.

Heido Sõna hinnangul teevad poisid nii ilusat tööd, et täismehed võtavad nende ees austuse märgiks mütsi maha. Nii juhtus siis, kui Purika talu külastasid Harley-Davidsoni klubi liikmed.

«Klubisse pidama jäänud mehehakatised on hästi asjalikud,» räägib meister. «Usun, et neil on põnev. Käime motomessidel ja näitustel, varsti hakkame valmistuma kevadiseks «Motoexoticaks».»

Kahetunnise vestluse lõpul näib Heido Sõna kahvatu ja väsinud. «Tervis pisut jukerdab,» tunnistab mees. Siis vaatab ta isalikul pilgul garaažis müttavaid poisse ja lausub: «Olen aastatega rahunenud ja ekstreemsusi enam eriti ei otsi. Mis siin ikka rabelda. Las poisid rabelevad!»