Kultuurimaja tärkab uuele elule

Foto: Elmo Riig / Sakala

«Sakala» tegi kolmapäeval ringkäigu renoveeritavas Viljandi kultuurimajas ning veendus, et varem kapsasupi järele lõhnanud kulunud hoonet ootab paljutõotav taassünd.

Ehkki rahvatantsijatele mõeldud uhiuus harjutussaal tuleb loodetust kolmandiku võrra väiksem ning noortekeskuse ruumid kipuvad juba ette kitsaks jääma, võib igal sammul tajuda, et arhitekt Raivo Mändmaa on 1950. aastail valminud neoklassitsistlikust majast viimast võtnud. Kokkuvõttes jäävad algset funktsiooni täitma ehk üksnes saalid ja fuajee, ülejäänu saab uue ilme kõrval värske sisu.

Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, võib ehituse lõppenuks kuulutada eeloleva suve keskpaigas. Praeguseks on tööjärg sealmaal, kus ebavajalikud seinad on lammutatud ning uued üles laotud. Ees on taristu paigaldamine ja viimistlemine.

Osaühingu Silindia projektijuhi Vello Veelmaa sõnul sai kultuurimaja õuepoolse juurdeehitisega ligi 700 ruutmeetrit uut põrandapinda. «Ja lisaks annab paremini läbimõeldud ruumiplaan juurde aktiivselt kasutatavat avalikku pinda. See maja on üldse seest palju suurem, kui väljast vaadates arvata võib,» räägib Veelmaa.

Projektijuht tunnistab, et maja seisukord on osutunud arvatust kehvemaks. Näiteks tuli kolmandal korrusel teha ootamatult uued laed, sest vanad konstruktsioonid olid vettinud. Samuti vajas vundament mitmes kohas tugevdamist, sest see kukkus pärast lahtikaevamist kolinal kokku.

Ka linnamajandusameti juhataja Reevo Maidla tõdeb, et iganädalastele ehitusnõupidamistele on jagunud kuhjaga mõtteainet. «Et maja on halvasti ja materjale kokku hoides ehitatud, oleme pidanud päris palju asju uuesti läbi mõtlema ning ümber tegema. Õnneks on ehitaja tubli ning reageerib kõigele asjalikult ja kiiresti,» selgitab Maidla.

Kohvikusse kahelt poolt

Vana maja hoovipoolsele küljele kerkinud juurdeehitise esimesel korrusel võtab koha sisse kohvik, mida hakkavad suurest fuajeest eraldama klaasist lükandseinad. Samas pääsevad kliendid teenindussaali ka hoovipoolsest uksest. «Ükskõik mis majas toimub, kohvikut saab ikka kasutada,» selgitab arhitekt Raivo Mändmaa.

Lauljate ja tantsijate pesa

Uue hooneosa teisel korrusel valmivad proovisaal ja abiruumid koorilauljatele. Kolmandale korrusele tuleb rahvatantsijate harjutussaal.

Projektijuht Vello Veelmaa patsutab tantsusaalis ajutisi metallist tugesid ning selgitab, et need hoiavad üleval äsja valatud betoonist lage. «Kui materjal on tahenenud ja toed ära võtame, ei jää lagi sile, vaid meenutab kuupidest koosnevat kärge. Samasugune on pärimusmuusika aida väikeses saalis,» täpsustab ta.

Vahepealses säästuplaanis olnud 100ruutmeetrine tantsusaal õnnestus arhitektil mõningaste ümberkorraldustega venitada 140ruutmeetriseks, mis on ligilähedane kultuurimaja suure saali põrandapinnale. Ehkki mõnele tantsurühmale jääb see napiks, on sellise ruumi tekkimine maakonnakeskusesse suur samm paremuse poole.

Multifunktsionaalne kelder

Suure saali alune keldriruum, kus varem paiknes väike umbne tantsusaal, kohandatakse laoks. Selleks et lavatehnika ja muu ürituste korraldamiseks tarvilik kraam hõlpsasti suurde saali jõuaks, hakkab tükike lao laest tööle tõstukina.

Lisaks mahuvad keldrisse tualetid, suitsuruum, ventilatsiooniseadmete kamber, paar garderoobi ning mitu väiksemat abiruumi.

Projektijuht Vello Veelmaa meenutab, et kultuurimaja oli aastaid hädas keldrisse tungiva pinnaveega. Et seda pärast remonti ei juhtuks, paigaldavad renoveerijad põranda alla drenaažisüsteemi.

Saalis muutub vähe

Suur saal jääb enam-vähem samasuguseks, nagu see oli varem. Põrand ja lava valati uued, sest vanad puitkonstruktsioonid olid siingi ajahambast tugevalt puretud. 1990. aastate algul ümbertehtud rõdul taastatakse kontserdisaalile omased istmeread, mida saab vajaduse korral klubiõhtule sobivaks sättida.

Arhitekt Raivo Mändmaa sõnul on Viljandi kultuurimaja saali peamine viga olnud selles, et otse akna all kulgevalt Tallinna tänavalt jõuab ruumi liiklusmüra. Nüüd püütakse sellest lahti saada ja paigaldatakse akendele kolmas paks klaasikiht. Lisaks parandatakse akustikat, kinnitades saali tagumisel seinal raamide sisse spetsiaalsed plaadid, nii et need meenutavad peegleid. Juba praeguseks on sealsamas kinnimüüritud helimehe luuk, mis tänapäevase helitehnika juures on oma otstarbe minetanud.

Sisekujunduse tegemist, sealhulgas suure saali värvide valimist, alustas Kersti Leinbock. Et ta aga enam selles valdkonnas ei tegutse, on Raivo Mändmaa asja lõpuleviimise enda peale võtnud. «Saal jääb heledaks,» kinnitab ta.

Kaks avarat fuajeed

Saamaks juurde avarust ja tekitamaks majasisese pääsu uude kohvikusse, nihutati garderoob sinna, kus varem olid administraatori ja piletimüüja töökohad. Sealsamas kõrval tumendab seinas värskelt lõhutud ukseava, mille kaudu pääseb tulekahju korral evakuatsioonitrepile, mis omakorda viib maja ette avaneva uue ukseni. «Tore on see, et maja esialgses projektis oligi peafassaadil samasse kohta uks ette nähtud, kuid mingil hetkel plaanid muutusid ja seda ei tehtud. Nüüd siis teeme ära,» muigab Raivo Mändmaa.

Kohta, kus varem andsid endast ebameeldiva lõhnaga märku vanad WCd, hakkavad tähistama liftiuks ja invatualett.

Tundmatuseni on muutunud teise korruse süda — koht, kus varem asus kohvik. Seinte mahavõtmisega on ruumiga liidetud kontor ja puhketuba ning saadud avar mitmeotstarbeline fuajee, mida saab kasutada nii näitusteks, klubiüritusteks, kammerõhtuteks kui noortekeskuse tegemisteks.

Kitsuke noortekeskus

Arhitekt Raivo Mändmaa tunnistab, et noortekeskusele on renoveeritavas hoones jäänud vähem ruumi, kui ta oleks soovinud.

Kui esialgu peeti plaani noorte ruumid teha maa alla, siis nüüd on need viidud teisele korrusele.

«Kõige ees saab olema juhataja tuba ja edasi tuleb suurem tuba, kuhu olen joonistanud kaks ümmargust lauda, mille ääres saab nõu pidada ja mänge mängida. Tagumisse tuppa võiks tulla piljardilaud, mis on noortekeskusel Männimäel, aga ma ei tea, kas see siia mahub. Täismõõdus laud siia ei mahu, küll aga väiksem variant.»

Kompenseerimaks ruumipuudust, on arhitekt koos noortega tulnud mõttele kujundada suure saali lava tagune sein ronimisseinaks. Kas särav mõte ka tegelikkuseks saab, sõltub linnajuhtide otsustest. Reevo Maidla sõnul on idee nii värske, et sellega pole veel jõutud põhjalikult tegelda. «Järgmisel nädalal võtame jutuks,» lubab ta.

Kontor kolib õue poole

Kui varem olid kultuurimaja kontoriruumid vaatega Tallinna tänavale, siis edaspidi paiknevad need kolmandal korrusel hoovipoolsel küljel. Tegu on tänapäevase bürooga, mis on sisuliselt üks ruum, kuid töökohti eraldavad klaasseinad.