Vaba mõte. Uued sõidukid ei sobitu lindude ega loomade sekka

Juba talvel jäin Tallinna–Tartu maanteel paar korda tilpnema vaevalt viiekümnega liikuvate autode kolonni. Pika rivi lõpus ei saanud arugi, mis avariiline sõiduk seal ees punniks on, kuni eessõitjad tihedast vastutulevast liiklusest ja lobjakasest asfaldist hoolimata ükshaaval takistusest mööda lipsasid ning ma ise mopeedautole järele jõudsin. Nüüd, kui soojad ilmad käes, näikse mopeedautod paljunenud olevat. Neid põristab mööda iga nurga peal, mõni uhkesti üles vuntsitud, mõni tagasihoidlikum.

Mopeedauto ehk nelja või kolme rattaga kinnise kerega mopeed, nagu seadus seda nimetab, on kummaline liik nagu ühes vanas multikas nahkhiir, kes vajadust mööda väitis ennast olevat kord looma, kord linnu. Vaatad teisele peale: auto mis auto. Veidi tavalisest autost väiksem, aga leidub ju ka selliseid autosid, mis kasvult neljarattalistele mopeedidele alla jäävad. Päris vahe tuleneb aga mootorist ja kaalust. Mopeed ei tohi sõita kiiremini kui 45 kilomeetrit tunnis, olla sisepõlemismootoriga, mille töömaht ületab 50 kuupsentimeetrit, ega ületada kaalult 350 kilo. Ent kui see 350 kilo sulle jalgrattateel vastu tuleb, on raske ennast veenda, et see on vaid mopeed, millega on seal liiklemine täiesti lubatud. Kui see otsa sõidab, on ikka tunne, et jäid auto alla.