Teisipäeva õhtul pärast väsitavat tööpäeva otsustasin vaadata menuseriaali «C.S.I. New York» järjekordset osa. Kriminalistide peent tegutsemist kajastav film oli seekord eriti võigas: sarimõrvar tappis tänavareklaamidelt üldsusele tuttavaid inimesi.
Repliik: Tapmiskultus teleekraanil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seejärel otsisin teleprogrammidest veel midagi vaadatavat ja sattusin seriaalile «Kurjuse kannul». Selles nottis järjekordne tapja mustanahalisi neidusid, ähvardades valla päästa rassirahutused. Järgmises filmis «Välgatus» uuris Steven Seagali kehastatud politseinik kümnete inimeste ristilöömise juhtumit.
Kõige krooniks teatas komöödiasarja «Kaks ja pool meest» vahepausi ajal reklaam, et tulemas on uus sari «Kuritööd kodutänaval».
Mis ometi toimub? Ise kurdame üha enam lokkava vägivalla üle, aga telekanalid pakuvad seda lausa söögi alla ja peale! Kusjuures ei näidata enam filme, milles hea võmm niidab kurjategijaid nagu loogu, vaid ekraanil möllavad tapmisest lõbu tundvad mõrtsukad.
Teadupärast on mõrvarid sageli tapaideid saanud teleekraanidel jooksvatest filmidest. Seega on «õppeprogrammid» neile saadaval kõige vaadatavamal eetriajal.