EHMUNUD SUNDÜÜRNIKE sõnumid Eesti üürnike liidule panid lugema 8. mai Sakalat. Julge pealkirjaga lugu «Linna üürnikud võrdlevad rae plaani küüditamisega» selgitas õõvastavat olukorda.
Viljandi juhtkond tahab oma linna sundüürnikest teha omandireformi teistkordsed ohvrid. Kord nad juba tõsteti majade tagastamise käigus julmalt oma kodust välja. Nüüd kavatseb kodulinn seda teist korda. Külmavereliselt ning igasuguse kaastundeta. Tegu on otseselt küüditamisega, sest korteri väljaostmiseks vajalikku üle 30 000 eurot keskmise eestlase rahakotis pole.
Viljandi linn on langemas orjakaubanduse häbiväärseisse aegadesse, tahtes endale raha teha sundüürnikele lubatud korterite müümisest. Müüakse koos üürilepingute ja üürnikega ehk siis koos elusate inimestega. Kusjuures omandireformi kogemus on näidanud, et uuel omanikul ei lähe kuigi kaua aega, et soovimatud üürnikud kõikvõimalike jõhkrate meetoditega korterist välja kihutada. Ometi elavad sundüürnikud – Viljandi eluaegsed maksumaksjad – linna enda jagatud pindadel.
Mis küll juhtus linnajuhtide peas, et nad soovivad omaenda kodanikke, keda nad ju kaitsma peaksid, järsku uuesti kodutuks teha? Kas jälle see eestlaste seas hukutavalt levinud surmahaigus ahnus?
«NÜÜD SOOVIB VILJANDI linnavalitsus Riia maantee 38 ja veel mõnes elumajas 17 endale kuuluvat korterit maha müüa ning kasutada saadavat tulu linna sotsiaalmaja renoveerimiseks,» kirjutab Sakala ajakirjanik Karl-Eduard Salumäe. Kas kordub üheksakümnendate aastate kuritegu, mil omandi ümberjaotamise eesmärgil tagastati kogu Eestis ametlikel andmeil üle 5000 maja, kus asus kokku üle 50 000 aadressi? Kui korrutame need arvud sealsete elanike arvu keskmisega, saame ligi 100 000 inimest, kes on seotud selle kõige rängema osaga omandireformist. Selleks et mõni rikastuks, lõhuti tuhandete perekondade elu.
Näha on, et Viljandi tahab seda lõhkumist jätkata. Kas tõesti on ta nii vaeseks jäänud, et sotsiaalmaja remontimiseks peab eakad kodanikud tänavale tõstma? Järve kaldale superspaa ehitamiseks näib raha jätkuvat.
Linnajuhid peaksid teadma, et omandireformi ülekohtu tekitas Eesti riik ja remondiraha tulekski küsida sellesama riigi käest, mitte inimesi kodunt välja ajada. Võtke eeskuju Edgar Savisaare algatatud Tallinna elamuprogrammist just sundüürnike mure leevendamiseks. Praegu elavad neis munitsipaalmajades endised sundüürnikud pikaaegsete üürilepingutega. Viljandi juhid võiksid sõita pealinna kogemusi vahetama ja alustada ka oma linnas korterelamute ehitamist.
AEG OLEKS TEHA häält ka Viljandi linnavolikogu keskerakondlasest liikmeil. Keskerakonna programmis ja ka praeguse valitsuskoalitsiooni leppes seisab sundüürnikke kaitsev punkt. Keskerakonnal on nüüd Viljandis hiilgav võimalus jõuliselt näidata, kuidas tegelikult oma valijate eest seistakse.
Kui aga peaks käivituma omaenda linnakodanike kodust välja tõrjumise plaan, võiks Viljandile anda ebainimlikkuse pealinna tiitli.
Ehk siiski läheb üürnikele kõik veel hästi, sest linnavolikogus on ju ka paar EKRE liiget, kellele ilmsesti ei ole vaja selgitada, et eesti kodu on rahvusriigi alus.