Filmiarvustus. Tappa oma lapsuke

Thanos pani riided nagisse ja astus saunalavale. Või siis mitte. Foto: Forum Cinemas

Alles ma siin keksisin, kuidas «Tõde ja õigus» vaataja niimoodi endaga kaasa haarab, et 2 tundi ja 45 minutit pimedas kinosaalis mööduvad kiirelt kui rahvuslinnu sööst üle sammaldunud maakeldri katuse. Eks ta ole meie enda äng, valu ja vaev. Seda peabki mõistma ning sellele peabki kaasa elama. Kui Andrese ja Pearu aastakümneid vältav vägikaikavedu teid külmaks jätab, tasub arstide poole pöörduda. Või parem otse morgi, sest küllap olete surnud.

Vaevalt aga jõudsid tõe ja õiguse otsijail tagapalgetelt esimesed lamatisemärgid taanduda, kui kinorahvas lajatas järgmise proovikivi – superkangelaste saaga suure finaali «Tasujad. Lõppmäng» («Avengers: Endgame»). Alles see oli, kui Robert Downey juunior endale erkpunase kiiruisutaja kostüümi selga tõmbas ja sarkasmi pritsides maailma päästma asus. Kui nüüd päris täpne olla, juhtus see 11 aasta eest. Just siis tõid Marveli geeniused kinolinale ekstsentrilise Raudmehe. Edasine on juba ajalugu.