Keskerakondlasest endine sotsiaalminister ja praegune riigikogu liige Jaak Aab peab puuetega inimeste pensionide väljamaksmisel tekkinud tõrkeid suurimaks veaks, mis viimastel aastatel ministeeriumi haldusalas on tehtud.
Eksminister: Maret Maripuu pidanuks küsima ajapikendust
8. jaanuar 2009, 15:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Aab, kas teie arvates peaks sotsiaalminister Maret Maripuu toimunu pärast ametist lahkuma?
Ta peab ise oma vastutust selles loos hindama, aga jah, kui vaadata selle probleemi sisu, siis samaväärseid varasemaid möödalaskmisi mulle sotsiaalministeeriumi tööst ei meenu. Muidugi kannab ka nüüdseks ametist vabastatud kantsler Riho Tapfer struktuuri juhina vastutust, kuid ministril on poliitiline vastutus. Seega pidanuks mõlemad lahkuma. Ministri poolset tagantjärele peade lõikamist ja enda õigustamist ei pea ma õigeks.
Kui suur on ministri vahetu vastutus juhtunu pärast? Kas ta oleks saanud seda ära hoida?
Tavaliselt käib määruste ja seaduste vastuvõtmine nii, et esmalt hinnatakse seda, milline on inimeste, raha ja teadmiste ressurss ja kui kiiresti on seda võimalik rakendada. Küllalt on olnud juhtumeid, kus viimasel hetkel muudetakse seadust ja pikendatakse rakendustähtaega. See oleks olnud ka praegu kõige mõistlikum lahendus.
Nii et minister oleks pidanud lihtsalt tunnistama, et aega jäi väheks ja paluma tähtaja nihutamist.
Jah, riigikogu sotsiaalkomisjon on alati sellistesse põhjendustesse mõistvalt suhtunud. Kritiseeritakse muidugi, et näe, ei saanud hakkama, kuid sellest hoolimata olnuks edasilükkamine palju õigem tee kui segaduse külvamine ja tuhandete inimeste neile väga olulisest elatusallikast ilmajätmine. Rahata ei ole ju võimalik elada.
Kuidas Maret Maripuu üldiselt on teie arvates sotsiaalministrina hakkama saanud?
Tema põhiline viga on olnud selles, et ta on mitme keerulise teema, näiteks töölepinguseaduse asjus avalikkuse ees verest välja löönud. See on poliitiku puhul lubamatu. Varem on ministeerium problemaatiliste teemadega alati ise välja tulnud ning huvigruppe ja avalikkust aegsasti teavitanud. See on alati parem kui mahavaikimine. Ausalt rääkida on tunduvalt valutum.
Teiseks teemaks, mis sotsiaalministeeriumi haldusalas on palju poleemikat tekitanud, on pensionide kojukande lõpetamine. Kas see oli vältimatu otsus ja kuidas teie ministrina oleks selle ellu viinud?
Ma saan aru, et raha on vaja kokku hoida, aga nii suurt sigadust 30-40 miljoni krooni pärast polnud küll mõtet teha. See tekitab väga paljudele inimestele arusaamatusi ja raskusi, eriti maal. Sama suure summa oleks saanud kusagilt mujalt, mõnest sellisest kohast, kus see poleks inimesi nii otseselt ja valusalt riivanud.