Repliik. Palun üks viil leiba. Ma maksan

Üle-eelmisel nädalal juhtusin üle pika aja kaks päeva järjest Rohelise Maja kohvikusse lõunale. Supp oli väga maitsev, aitäh. Ja kauss suur. Ainult et leivakorvi juurde oli ilmunud silt, mis andis teada, et ühe toiduportsjoni juurde kuulub kaks viilu karaskit, leiba või sepikut. Leivaviilud olid üsna väikesed ja needki pooleks lõigatud. Mõeldi vist ikka seda poolikut viilu. Sepikuviilud olid veidi suuremad kui kaheeurone münt. Karaskit ei olnud kummalgi päeval.

Sellist normeerimist olen vahel kohanud väga odavates sööklates. Ja üheksakümnendatel. Tänapäeval viisakates paikades enam ammu mitte. Mõnel pool, kus lauas teenindatakse, tuuakse küll taldrikul üpris väike leivaportsjon, aga soovi korral saab alati juurde.