Vaba mõte. Pikka kino!

Ma olen kinoga üles kasvanud laps. Teatrisse sattusin põrssapõlves paaril üksikul korral. Aga ei ole vaja siin haletsema hakata. Oma osa sain kuhjaga kätte aastakümneid hiljem Ugala teatris töötades. See selleks.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Punastest tellistest laotud Elva toonane kultuurimaja, kus kohalikule rahvale sõbralike sotsialismimaade filmikunsti näidati, oli mulle kui teine kodu. Koolivaheaegadel torgati allameetristele juntsudele pihku abonement, millega sai iga päev mõnd lastefilmi vaatama. Ma hoidsin kõik need kahepoolsed postkaardid, mille vahele karvasest rohekast paberist piletid kleebitud olid, lauasahtlis alles. Ja polnud midagi kurvemat, kui lasta kassipoegade kätte jäänud lõngakera meenutava soenguga tädil viimase pileti küljest konts ära rebida. See tähendas millegi suure ja ilusa lõppu. Vaheaja lõpuseanssi vaatas terve saalitäis lapsi samasuguses magusnukras meeleolus, kui pensionärid vaatasid Suveniiri hüvastijätukontserti.

Tagasi üles