Paula ja õpetamise kunst

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu / Postimees

SIINKIRJUTAJALE POLE kunagi meeldinud need didaktilised käsitlused, mis on kitsid näidete poolest. Näide on alati rikkalikum ja dialektilisem kui ainetevaheline seos, mis tihtipeale on kunstlik.

Dotsent Pauline Palmeus õpetas kolmandat moodi. Ta ei korraldanud näidete tulevärki, sest õpetas praktilist keeletundmist, küll aga pidas ta loomulikuks üliõpilase tööd keele juures iseendaga. Selle töö tunnus oli järjepidevus.

Paula oli tegelikult hellitusnimi, ehkki Paula ei olnud familiaarne ehk omamehelik ega  ka niisugune liberaal, kellele pole probleem jätta harjutustund üldse ära.

Etteteatamise korral võis tunnist puududa, kuid see osa tuli järele õppida. Mina seda ei teadnud, jäin vahele ja pikka aega suhtus Paula minusse kahtlustavalt. Ka mina vaatasin Paulat kõõrdi, nii et kui tuli kätte eksami sooritamise kord, otsustasin ülikoolist üldse lahkuda. Selle keelas Paula aga ära.

Tekib küsimus, kus ma eksisin. Tihti ei ole üliõpilasel loengutes midagi teha. Ta on teistest lihtsalt üle. Loengutes annab ülesandeid raskusastmete järgi isikupärastada, ainult et see nõuab täiendavat tööd. Harjutustundides on toosama töö märksa problemaatilisem, sest tudengil võib jääda mulje, nagu võiks keelt omandada lingvistilist ükskordühte läbimata.

Kuigi mulle ei antud keskkoolis mõista, nagu poleks pärast tugevat keskkooli ülikoolis enam suurt midagi teha, jäi ikka mulje, et suurte probleemide, näiteks keelte suguluse juurde pääseb ka drilli läbimata. Paraku ei pääse, nagu see pole võimalik ka näiteks orgaanilises keemias või füüsikas. Mõni õpetaja jättis mu aga korrale kutsumata.

Kui õppejõud eksis, siis kus? Klassikomplekti suurust õpetajalt tavaliselt ei küsita, see antakse üldiselt ette. Tulemuseks on klass, mille ainehinne on keskeltläbi hea. Tugevale on seda vähe, nõrgale liiga palju. Tegelikult oleks siinkirjutaja vajanud soome keeles järeleaitamistunde, aga kas see on ülikooli ülesanne?

Võib vist väita, et Paula

ootas meilt suuremat akadeemilist valmisolekut, kui meil tegelikult oli. Ühe vana keele tundmine algkursuse piires, ühe elava keele oskamine ja tähtsamate sugulaskeelte valdamine — see oli sõjaeelses praktikas loomulik.

KEELE ÕPETAMINE on saamas uut nägu kahes konkurentsis. Esimest põhjustab koolide avatus avatud ühiskonnas, teist valiku suurus õppevahendite hulgas.

Õppevahendeid võib olla palju, kuid need ei ole üheväärtuslikud. Mida peab tegema õpetaja, kes kasutab õpikut, mis õigupoolest on õpik talle endale? Tal ei jää muud üle kui teha sellest lihtsustatud variant, arvestades tunnis istuvaid lapsi.

Hea õpik tähendab umbes kümne aasta pikkust tööd. On aineid, mis vananevad kiiremini, näiteks poliitiline geograafia. Oletagem, et niisugune õpik on mõeldud gümnasistidele, seega on seal sees ka finantsmaailma topograafia.

Oletagem aga, et analoogne õpik on mõeldud eestlasest töömehele, kes on lõpetanud küll gümnaasiumi, kuid ei taha olla nõrk doktorant, vaid soovib endale selgeks teha investeeringute geograafilise jaotuse. Millal jõuab õpikute kirjutamisel järg temale mõeldud õpikuni?

Paulale olid säärased vahed suhteliselt väikesed, tema jaoks pidi keel olema ennekõike korrektne. Nii õpetaski ta peamiselt suhtumist keelesse, eeldades samas, et tudeng jagab seda kõhkluseta. Paraku ei tundnud me sugugi kohe ära, mis on keeleteaduses meie pärisosa.