Filmiarvustus. Meestekeskne naistekas

Pärast seda, kui Ruth Bader on kõnepuldi mikrofoni kohustuslikku vilesse ajanud, tuleb ka kirglik pöördumine kohtunikekogu poole. Foto: Forum Cinemas

Ma ei ole suurem asi kohtufilmide vaataja. Bussi alla jäänud puudlit meenutava parukaga mehed vonksutavad laua taga tihkeid kulme, nagu tantsiksid kapsaussid jenkat. Vahepeal taovad tüübid haamriga vastu lauda, nii et suu hakkab praeliha järele vett jooksma. Nende ees koogutavad kaitsjad ja süüdistajad, kellele omakorda assisteerivad metsa eksinud Punamütsikese silmadega süüdistatavad ning tunnistajad, kes rütmi hoidmiseks jõudumööda piiblit patsutavad. Suurel hulgal arusaamatut juriidilist teksti ning veidi enne lõputiitreid kõlav võidukas «Ahaa!», mis vallandab kohtusaalis kergendusohke, millesarnast tihtilugu kuuleb ühiskondlikes tualettruumides.

Ette rutates võib kinnitada, et seekordne film «Sest ta on naine» («On the Basis of Sex») päris nii pingeline õnneks pole. Aga sellel on omad põhjused.