Ragnar Soo: ma ei tea turvalisemat sporti kui hoki

Hokitreener Ragnar Soo sõnul kaovad jääle minnes kõik mured ja kui varem kuskilt valutas, siis jääle libisedes see ununeb.

FOTO: Elmo Riig

Üheskoos teise treeneri Ott Tootsi ja hokiõpilastega veab Viljandi jäähallis litrit Ragnar Soo, kes kümmekond aastat tagasi sõpradega kooli taga hokit mängides ei osanud ettegi kujutada, et vaimustusest selle ala vastu võiks välja kasvada töö. Nüüd juhendab ta hokikooli noori juba neljandat hooaega.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Ragnar Soo, kust teie hokivaimustus alguse sai?

Et Viljandis polnud hokimängimise võimalust, nii et lähed trenni ja proovid midagi uut, tuli ise miskit välja mõelda. Alguse sai see Viljandi Paalalinna gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundidest, kui ühele jalgpalliväljakule tehti uisuplats. Tunnis mängisime hokit ja kujunes oma seltskond, kellega pärast kooligi kokku saime. Mängisime seni, kuni läks pimedaks. Mingil hetkel vedasime Tomuski tiigile kooli juurest väravad. Osaga sellest seltskonnast mängime seniajani.

Tagasi üles