Filmiarvustus. Rohelised jõulud

Ühtaegu nii torisev kui muhe Grinch ja tema truu koeranäss. Foto: Forum Cinemas

Midagi pole parata – vähe sellest, et poolest sügisest kõik ostukeskused tuttmütse ja sädelevaid pallikesi täis topitakse, trügivad jõulud ka kinosaali uksest aisakellade kõlinal sisse. Eks ta ole lõppeks iga filmihuvilise enda asi, kas anda survele järele või oodata hambaid krigistades limaste kollide ja laserkiiri sülitavate robotite sihmerdamist.

Minu jaoks on kogu pere animafilm "Grinch" ("The Grinch") selle hooaja esimene hou-hou-hou-film ja otsus taiesele pilk peale heita tuli päris lihtsalt. Esiteks on tegu Dr. Seussi armastatud jõuluklassikaga ja teiseks – no kes siis poleks näinud loo omaaegset filmiversiooni, kus legendaarne koomik Jim Carrey nimiosas rahvast naerutas! Üleüldse on "Grinchi" lugu kõige paremas mõttes jõulumeeleolu kontsentraat. Korra aastas peabki siirupi korralikult nirisema laskma. Seda nõuab majandus, nõuab rahvas ja paistab, et ka sünnipäevalapsel endal pole veel koppa ette visanud, mis sest et üle kahe tuhande praasniku juba peetud. No see selleks.

Kes veel juhtumisi ei tea, siis on Grinch üks roheline torisev koll, kes üle kõige ilmas jõule vihkab. Istubki teine siis mägede vahel oma kaljukoopas (oi, see on uhke elamine!) ja vaatab vahel nina krimpsutades alla Kesseküla peale. Tolles taristus asjatavad elukad nagu kiuste ainult jõulude nimel elavadki. Kord, kui pidupäev jälle kätte hakkab jõudma, viskab Grinchil lõplikult sopa ventikasse ning ta otsustab elamised kinkidest ja kaunistustest tühjaks varastada. No eks ta varastagi ja siis viib jälle tagasi ja siis palub külarahvalt vabandust ja siis peavad kõik ühise laua ümber pidu ja siis laulavad jõulualule ja siis tantsivad ja … Oeh! No täisvärk. Kusjuures uskumatu, aga minul kui samuti kergelt Grinchi-usku tüübil tuli lõpuks täitsa jõulutunne peale.