Filmiarvustus. Pulgad pihku ja paugutama

Võlurid on fotograafile mõeldes kenasti poosid sisse võtnud. Filmis neid sedasi üheskoos sundimatult naeratamas mõistagi ei näe. Foto: Forum Cinemas

On inimesi, kellele J. K. Rowling on justkui püha lehm. On neidki, kes võluriseiklusi kui žanri kogu südamest vihkavad. Ja siis on minusugused, kes kostavad säärase kraami peale «Möh» ja kehitavad ükskõikselt õlgu.

Ma tean, et kui ma nüüd ütlen, et «Harry Potter» on suht mõttetu joga, kus kitlis teismelised luuaga ringi vihisevad, on kohalikud fännid varsti tõrvikute ja hangudega mu värava taga. Aga ma võtan selle riski.

Väike muinasjutuline element põnevuslugude juures on iseenesest täiesti okei, aga miks peaksin ma erutuma sellest, kui väga halvasti voolitud kaardikeppidega nohikud kaks tundi jutti suvalisi arusaamatuid tähekombinatsioone röögivad? Mõelda vaid: hüüad «Bibliblincumus!», pauk käib ja raamatukogumutil on sarved peas nagu nauhti.