Käsitöömeistri tehtud lambavillane ese on külma talveilmaga soe ja mõnus

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiiu Sild näitab vahvaid kampsuneid, mis tema poest viieaastastele kolmikutele poistele jõuludeks telliti.
Tiiu Sild näitab vahvaid kampsuneid, mis tema poest viieaastastele kolmikutele poistele jõuludeks telliti. Foto: Elmo Riig / Sakala

Läheneva talve eel sooja kampsunit otsides käisin läbi kõik need Viljandi poed, kus müüakse korralikku rahvuslikku käsitööd.

Sobivaid kampsuneid pakuti küll vaid ühes kaupluses, aga midagi huvitavat hakkas igal pool silma. Lõpuks saigi isiklikust huvist alanud ringist natuke põhjalikum uurimiskäik, mis hõlmas viit Viljandi käsitööpoodi. Igaühes oli põhiküsimus: «Mida te pakute, mida teistel ei ole?»

Peaaegu igast poest leidsin ostmiseks ka mõne tillukese asja.

Villa kõrval puit

Kutsuvalt lahtise uksega on Vika Ziedsile kuuluv Käsitöökamber Tartu tänaval.
Poe omaniku kinnitust mööda on seal Viljandi kõige suurem kaltsuvaiba valik. Pakutakse ka firma Magic Disan tammepuust ehteid, telgedel kootud asju ja nukumeister Pille Vendelini originaaltoodangut. Palju on villaseid sukki ja sokke, suurrätte, lasteasju, kaasa arvatud tervisesõbralikud puust lelud.

Endale ostsin sealt linase vannikinda, mille oli valmistanud üks Viljandimaa vanaproua. Sellega saab nii pesta kui ka mõnusalt keha masseerida.

Järgmine kauplus on Riina Piiri käe all tegutsev Viljandi käsitöökoja pood muuseumi juures. Maja kuulubki muuseumile ja käsitöökaupmehed on seal vaid üürnikud.

Riina Piir rääkis, et neil on suurim valik lõnga ning autentse rahvusliku mustriga sokid ja kindad, sest eeskujuks on muuseumi kogud. Tellimustööna valmistatakse rahvarõivaid. Olin sealt äsja suure ostu teinud, seekord piirdusin pisikese puulusikaga.

Kauba tänaval on Evelyn Arumäe kauplus Oma Nurk. Proua kinnitab, et talle meeldib eestiaegne stiil ja ta katsub seda sorti asju ka ostjatele pakkuda. Peale käsitöö ja ilusaks tuunitud tavaliste asjade võib kauplusest leida ürdisegusid, looduskosmeetikat ja muud. Lahkun pakikese goji-marjadega. Et hind on eurodes, ei tundugi see nii krõbe. Kroonidesse ümber rehkendama targu ei hakka.

Sealsamas lähedal on Bonifatiuse gild, kõige suurem käsitööliste keskus Viljandis. Sealne müügihitt on keskaja rõivastus. Lisaks ostmisele saab kostüüme ka laenutada.

Üks gildi asutajaid Monika Pill räägib, et kauplusest ostetakse palju Maarja Jõeveere originaalehteid. Ka Evi Kauri maale pole tema sõnul mujal müügil. Gildis tegutseb klaasimeister Heiki Vahter, kes teeb ka päris mahukaid tellimustöid.

Lõpuks tuleb Monika Pill teisest ruumist õueluuaga, millel on ilus kate ümber.
«See on väga originaalne ja ostetakse päris hästi. Kui niisugune kena kattega luud ukse kõrval seisab, on tõepoolest uhke.»

Ilu ei kõlba jalga panna

Retke viimane kauplus asub näiliselt kõige tagasihoidlikumas kohas Jakobsoni tänaval, aga selle omanik Tiiu Sild väidab, et on asukohaga bussijaama ja mitme kaubanduskeskuse ligiduses väga rahul ning äri läheb kenasti. Tema on selles paigas tegutsenud juba tosin aastat.

Poe omanik istub kitsukeses ruumis leti taga ja laseb kätel käia — tikitud kindad ja kampsunid on tema müügimenuk. Tänavu on neile uue moeasjana lisandunud ka tikitud vööd.

Endale on Tiiu Sild tikkinud paari okupatsiooniajast hästi tuntud jalavarje, mida kutsuti «Praštšai, molodost», eesti keeles «Hüvasti, noorus». Need olid kummitallaga õhemapoolsed ja üsna inetud viltsaapad, mis ei andnud kuigipalju sooja ja üsna ruttu veelgi inetumaks muutusid.

Tiiu Silla uute viltsaabastega võrreldes oli neil üks miinus ja üks pluss. Miinus oli see, et need ei olnud kaugeltki nii ilusad kui punaste õitega kaunistatud jalavarjud. Pluss oli see, et nendega sai ilma erilise vaevata käia.

Tikitud saapad näevad pealt välja nagu seda sorti jalavarjud ikka, aga jalga pannes vajub konts kuhugi Venemaa moodsalt vabrikuliinilt tulnud plasttalla sügavusse.  Et naised on harjunud käima konts kõrgemal, mitte vastupidi, ei kipu keegi saapaid ostma ja riiulit kaunistama nad jäävadki.

Pilk peatub ka vitriinil, kus on müügil käsitöötegijale vajalikud niidid, lõngad ja muud vahendid. Et ma eriti agar selle töö tegija ei ole, ostan pakikese korralikke paberkotte, mida Viljandis mujal millegipärast ei müüda.

See pood on ainuke, kus on müügil ka masinal kootud rahvusliku mustriga soojad kirjud naistekampsunid, aga nende valik on napp ja ostmine jääb järgmiseks korraks.

Tiiu Silla sõnul tuleb poodi lähemal ajal kaupa juurde.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles