Iga loo taga on inimene. Nii paberil kui veebis

Juhan-Mart Salumäe

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

ESMASPÄEVA ÕHTUL toimus Viljandimaal Põhja-Sakala vallas Kõidama külas traagiline tulekahju, milles hukkusid kõrges eas naine ja tema kaks täiskasvanud poega. Tulesurmi on Eestis kahetsusväärselt palju, kuid see põleng mõjus kolme hukkunu tõttu rusuvamalt kui mõnedki teised.

Seda juhtumit kajastas teiste seas maakonnaleht Sakala. Sakala uudist vahendas omakorda Postimees, kel oli sündmuskohal fotograaf. Nii tekkis loo juurde 22 fotost galerii.

Mõlema ajalehe veebiportaalis pälvis artikkel suurt tähelepanu, kuid osaliselt just sellesama galerii tõttu. Nimelt oli 22 fotost kolmel kujutatud suurelt sinistes kottides surnukehi. Liiati pandi üks neist Postimehe veebiuudise avapildiks. Tõsi, nii jõudis see esmaspäeva õhtul olla kümmekond minutit, enne kui avapilti muudeti.

Kahel fotol olid surnukehad võetud fookusesse – fotograaf oli keskendunud just nimelt neile. Täiesti mõistetavalt tekitasid sellised pildid lugejates pahameelt.

SAKALA PEATOIMETAJA Hans Väre tunnistas eilses lehes (vaata «Surma on valus vaadata» – toimetus), et ajaleht oleks pidanud galeriid kiiremini toimetama ning eemaldama sealt juba samal õhtul liiga detailsed, mitte midagi ütlevad ja korduvad fotod. Need võeti maha teisipäeva hommikul. Samas tõdes ta, et surmast rääkiva loo juures ei saa surma maha salata. Selles võin ma Hans Värega nõustuda.

Lisan aga, et iga ajakirjaniku ülesanne on tajuda iga surmajuhtumi konteksti ning seda, mis sõnumit uudislugu edasi kannab. Uppunud rohingja pagulasest tehtud pildil, mida peatoimetaja mainis, on tugev globaalne sõnum. See toob esile ülekohtu, mille ohvriks on rohingjad Birmas sattunud. Niisugust šokeerivat sõnumit on vaja selleks, et maailma avalikkus mõistaks ja teaks, mida toob kaasa Birma valitsuse terror oma elanike suhtes.

NAGU EILNE SAKALA NÄITAS, otsustati paberlehes lugu ilmestada kolme pildiga. Neist kõige suurem oli foto hävinud korteri sisemusest. Üks pilt oli küll selline, millel olid hukkunute kinnikaetud kehad, aga taamal paistsid ka maja, millest hukkunud olid välja toodud, ja muu olustik. Niisuguste valikutega sai kinnitust minu usk maakonnalehe peatoimetaja ja tema võitluskaaslaste taktitundesse ja konteksti tajumisse.

AGA KÜSIMUS, MIKS me kohtame ajakirjanduse veebiväljaannetes ebaproportsionaalset ja konteksti mitte arvesse võtvat surma kujutamist, on märksa üldisem kui too üks juhtum. Meenub Nice’i terrorirünnak, milles hukkus 86 inimest. Rahvusvaheliste portaalide galeriides nägi toona pikki seeriaid piltidest, millel surnukehad oli kaetud kord linaga, kord juba kotti pandud. See juhtum oli muidugi väga traagiline ja hukkunuid palju, ometi tekkis mul küsimus, kas juhtunu uudisväärtus kasvab iga hukkunuid näitava pildiga. Kas iga selline foto annab sõnumit paremini edasi või teeb siiski midagi muud?

Olenemata sellest, kas ajakirjanduse platvorm on televisioon, veeb, paberleht või midagi muud, kõige aluseks on lugu ja sellega seotud inimesed. Kuigi tänapäevane tehnoloogia võimaldab väga ruttu ja väga suures mahus informatsiooni avalikuks teha, ei tohiks ära kaduda meie eetiline kompass, mis aitab tajuda juhtunu konteksti.

See, et elutempo on kiire, ei tohiks kaotada inimest meie sees ega hägustada mõistmist, et kõik oluline, mis meie ümber sünnib, puudutab inimesi ja nende emotsioone. Paber või helendav ekraan traagikat ei kaota.

Tagasi üles