Kes on Eestis põliseestlased ja mis on nende eesmärk?

, seeniorpedagoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

PÕLISSOOMLASTE esilekerkimine paneb küsima, kes on põliseestlased ja mis võiks olla nende missioon. Et eestlaste ja riikluse suhe on olnud habras ja episoodiline, pole mõeldav, et põliseestlased võiksid sekkuda nii kõrgesse poliitilisse mängu kui põlissoomlased, ent mingi missioon neil siiski on.

Eesti rahvas on küll soome-ugri juurtega, kuid võõrvõimu all veedetud sajandite jooksul sisserändest segatud ning välja kujunemata rahvusliku kindlustundeta.

SEDA VIIMAST on läinud sajandi omariikluse perspektiivis vaadelnud ja selle üle muret tundnud keeleteadlane Johannes Aavik oma 1917. aasta kirjatöös «Rahvustunde nõrkusest Eestis». 1927. aastal ilmus Aavikul ka «Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed».

Põliseestlaste selgitamiseks passib tuntud teatritegelase Konstantin Stanislavski näitlejate eristus. Tema teeb vahet kahte liiki näitlejatel: ühed armastavad ennast teatris ja teised teatrit endas. Ehk ongi siin võti, liigitamaks eesti keelt kõnelevaid inimesi põlis- ja hiliseestlasteks.

VÄIKERAHVA PEAMINE missioon suuremate rahvaste hulgas on säilitada ennast ja alles siis tuleb maailma kultuuride mitmekesisuses osalemine.

Rahva füüsilise olemasolu tagab ühiskonna põhiüksus, perekond — ennekõike jätkusuutlik perekond. Viimase osa rõhutabki Jaan Kross, kes on öelnud: «Lõppude lõpuks arvan juba refräänina, et meile on muust tähtsam oma poliitika iibe küsimuses.»
Estofiil Fanny de Sivers lisab sellele iibe ja kultuuri seose: «Niikaua kui püsib rahvas, kestab ka kultuur.»

Juba 1938. aastal kirjutas Kaarel Eenpalu: «On saabunud aeg, et Eesti valitsus kui ka seadusandjad on kutsutud esijoonelise tähelepanu alla võtma rahva sigivuse küsimuse. Peame oma elu edaspidisel ehitamisel kõige ettevõetu juures kaaluma, kas see soodustab või kahandab rahva sigivust».

Rahva sigivusel on otsustav osa tänapäevalgi. Ajavahemikul 1958—2008 sündis Eestis 638 569 ja suri 625 467 eestlast. Sündinuid oli seega kõigest 13 103 rohkem kui surnuid. Sel ajavahemikul on keskmiselt 20 protsendis eesti perekondades sündinud kolmandast algavaid iibelapsi — vähemalt 127 710.

VÄIKE REHKENDUS tõendab, et nende sündideta oleks eestlaste suremus ületanud sündimust 114 607 võrra. Edasi arvutades saame nimetatud ajavahemikus nendes perekondades kasvanud eestlaste ligikaudseks arvuks 250 000 inimest.

Need andmed annavad alust väita, et just lasterikkad pered ongi põliseestlased.

NENDE MISSIOON pole silma paista, esile tõusta või poliitikas osaleda, vaid peaaegu märkamatuks jäädes tagasihoidlikes materiaalsetes tingimustes perekonda jätkata ning armastada ja koolitada oma arvukaid lapsi, et neist saaksid väärikad kodanikud — hoolimata sellest et 1992. aastal kehtima hakanud Eesti põhiseaduse paragrahvis 28 on lasterikkad perekonnad arvatud puuetega inimestega ühte huvigruppi, ning nõudmata häälekalt riigi ja omavalitsuste lubatud «erilist hoolitsust».

Neile, kes veel ei tea: paragrahvis 28 on öeldud, et «lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja omavalitsuste erilise hoole all».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles