Repliik. Saatanlik aisakell

Loomulikult meeldisid mulle lapsena jõulud. Või siis näärid. Vahet pole. Oli tädi juurest metsast roostes saega mahanüsitud kuusejupp, olid vilkuvad tulukesed, olid Karavani jõululaulud. Vahel oli isegi paar mandariini. Ning see, et kingitusi jagas vatirulli otsapidi kopsu tõmmanud ja ninast eetrimulle välja ajav naabrimees, oli jumala okei, sest tolle toolil hoidmisega tegeles isa ja mind ootasid värvilise paberi sees kaks tuliuut TDK kassetti, millele sai raadiost jälle värskemat muusikat peale kakkuda. Vaat see oli talvevõlumaa.

Mis seal salata, ma lausa ootasin igal aastal jõule ja kogu selle juurde kuuluvat ninnu-nännut. Kui isa lõpuks okasteta rootsuks muutunud kuuse õue viis, oli kohe selline kurb ja tühi tunne.