Filmiarvustus. Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

Rami Maleki kehastatud Freddie Mercury on nii ehe, et võtab kananaha ihule. Foto: Forum Cinemas

Ma pean tunnistama, et ei olnud noorena suurem asi Queeni fänn. Laias laastus on põhjus üsna proosaline: ma lihtsalt ei teadnud sellest pundist tema kõrgajal midagi. Tõsi, on mingi hägune mälestus esimestest MTV vaatamistest. Paraku mõjus «I Want To Break Free» noorukile, kelle kodus toona vaid Vello Orumetsa linte kuulati, liiga perverssena.

Te ju teate loosungit «Kuningas on surnud. Elagu kuningas!»? Vähemalt minu maailmas läks Freddiega just sedasi. Ühest küljest on kahju, et sain tema geniaalsusest aru alles siis, kui ta jäädavalt läinud oli. Aga selle tõsiasja kurbloolisus ei tee Queenist kehvemat bändi ega minust halvemat fänni. Nemad olid geniaalsed ja mina kummardan neid viimse hingetõmbeni. Võin taas ja taas nende 1986. aasta Wembley kontserdi peale panna, võimendil punni põhja keerata ning lihtsalt ulguda.

Jah, Queen on muusikamaailma ime, mille sarnast õnnestumist tuleb inimkonnal võib-olla sajandeid oodata. Aga nüüd filmist.

Ma arvan, et Freddie ise oleks Bryan Singeri lavastatud eepilise taiese heaks kiitnud umbes nii: «My darling! This is a pretty f***ing good piece!» Brian May ja Roger Taylor olid reaalselt valmimisprotsessi juures, seega ei saa ansambli ühe suurema hiti «Bohemian Rhapsody» järgi nimetatud linateos väga vildakas olla.