Filmiarvustus. Hobuse unenägu 2.0

Kui vaatate seda pilti paarkümmend sekundit, olete ära näinud ühe stseeni filmist «Põrgu Jaan». Pildil peategelast kehastav Meelis Rämmeld. Foto: Forum Cinemas

Enne kinnominekut kohtusin õueväraval ühe tuttavaga, kes kuuldes minu plaanist «Põrgu Jaani» vaadata, eeskujuliku mikroinfarkti läbi elas. «On olemas vaid üks veel hirmsam Eesti film ja see on «Püha Tõnu kiusamine»,» sisistas too tüüp läbi hammaste ja pööritas oma praemunasuuruseks paisunud silmi. Ma pole mainitud šedöövrit küll näinud, aga kuuldavasti lohistati seal suurema osa ajast nööriga järel koera laipa. Suht nummi ju. Eks ma ju väikest viisi aimasin, mis mind ees ­ootab. Või siis mitte.

Elav klassik Mart Juur olevat kunagi sedastanud: «Tavaline tasapaks Eesti kunstiline kino on just nimelt sada aastat jõllitamist.» «Põrgu Jaan» tõestab, et mitte ainult. Lisaks veel hingeldamist, tammumist, läkastamist, luristamist, vaikimist, ohkamist, rögisemist ja vahel harva ka ühesõnalisi küsimusi, millele pärija vastust ei oota ning millele ta mõistagi vastust ka ei saa. Kogu seda painajalikult aeglast surmatantsu palistavad muidugi raagus puud, porised väljad ja pilkane pimedus. Ei midagi üllatavat, eks ole? Aga kui ma nüüd ütlen, et «Põrgu Jaanis» on kõik see viidud kõrgeimale tasemele? Ärge värisege midagi, vaid tulge, ma juhatan teid sellest ängide ängist kiiresti läbi.