Vaba mõte. Sööge siga, sööge heina

«Kui sa oma ühepajatoitu lõpuni ei söö, siis õue mängima ei saa!» «Mis sellel pekivorstil viga on? Sõja ajal söödi näljaga heina!» «Kas ma panin need klimbid sinna supi sisse sulle mängimiseks või?»

Niisuguste reibaste hüüetega on ühel või teisel moel kokku puutunud iga minu põlvkonnakaaslane. Ajal, mil keegi lõhefileest või aurutatud sparglist unistadagi ei osanud, pandi rõhku seapekile, rammusale maapiimale ja paksu võikihiga suhkrusaiale. Ja siin ma nüüd seisan – heast ja paremast talukraamist läbi imbunud terve Eesti mees oma mõnekümne lisakiloga – ning mõtlen, millist ahjupraadi endale järgmiseks nädalavahetuseks vaaritada. Just nimelt endale, sest minu ülejäänud pereliikmed on aastakümnetetagustest toitumisnormidest võõrandunud.