Filmiarvustus. Laste õudukas

Kui olukord on rahulik, sitsib Venom Eddie Brocki sees, aga kui mölluks läheb, lastakse sisemisel ilul ka välja paista. Foto: Forum Cinemas

Olin alles koolieelik, kui jäin mingitel segastel asjaoludel onu juurde ilma vanemliku valveta ööbima. Alguses möllasime lastega niisama, aga ühel kenal hetkel teatas onupoeg salapäraselt: «Nüüd keerame tuled surnuks ja hakkame õudusfilmi vaatama!» Vaatasimegi. Ja see oli nii kuramuse hirmus, et pidin püksid täis tegema.

Legendaarne «Evil ­Dead» ongi jäänud ainsaks õudusfilmiks, mida ma vaadanud olen. Tegelikult oli trauma nii hull, et julgesin sellesama filmi alles paar aastat tagasi uuesti ette võtta ja üle vaadata. Siis ajas see 1981. aasta tehniliste vahenditega loodud lapsik kollilalin mind aga lihtsalt naerma. Kuidas ma seda ometi karta sain? See oli ju täiesti hale!