Garaaž – meeste salajane varjupaik

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi vallavanem Alar Karu kohtub lapsepõlvega. Omatehtud laevukesel on vanust umbes 50 aastat.
Viljandi vallavanem Alar Karu kohtub lapsepõlvega. Omatehtud laevukesel on vanust umbes 50 aastat. Foto: Marko Saarm

Ühel korralikult sissetöötatud garaažil on oma spetsiifiline hõng, milles on nii õli ja raua kui ajaloo nüansse. Stendile riputatud tööriistad, üksik värelevat valgust heitev kuplita päevavalguslambitoru, lohaka silikaatvuugi külge kinnitunud rohmakad tolmurullid ja pisut pehkinud kanalilauad. Ning ei meetritki ruumi neljarattalisele ratsule.

Just selline on paljude nõukaaegset nooruspõlve mekkinud meeste pelgupaik. Sääraste garaažiusku juurikate ridadesse kuulub ka Viljandi vallavanem Alar Karu. Tema silikaatkarp asub Männimäel kõrvuti kümnete teiste omaaegse garaažikooperatiivi Satelliit liikmete pesakestega.

Karu on ajakirjanduslikule trefunksile kaasa võtnud oma keskmise poja, kolmeaastase Roberti ning lehvitab reipalt ukseridade vahel ekslevatele külalistele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles