EESTI AJALOOS on madisepäevad saatuslikud päevad. Sügisesel madisepäeval, 21. septembril 1217 oli madisepäeva lahing. Talvisel madisepäeval, 24. veebruaril 1918 sündis Eesti Vabariik.
Madisepäeva mälestustuled
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Madisepäeva lahingus võitlesid õlg õla kõrval kuue maakonna sõjamehed, kokku 6000 meest. See lahing liitis meie rahva sajanditeks. Võime uhkusega öelda: muinasajal alanud vabadusvõitluse võitsime vabadussõjas.
Madisepäeva lahingu 800. aastapäeva meenutasime 21. septembril 2017. Siis saime kokku Lõhavere linnamäel. Olid kõned ja sõnavõtud, räägiti linnuse ajaloost. Aga millal hakati madisepäeva lahingut mälestustulega meenutama?
Jaak Jaaku leidis oma arhiivist Eesti looduskaitse seltsi Viljandi osakonna laualehe «Kodukotus» (1975) artiklid ja fotod. See on haruldane materjal madisepäeva mälestuslõkke kohta aastal 1967. Ta helistas mulle ja saatis nende materjalide koopiad. Ühtlasi lisas kirja soovitusega, et ma need avaldaks.
ARTIKLID JA FOTOD tuletasid meelde esimest mälestustuld Risti kabeli varemete juures 21. septembril 1967. Paul Rummo meenutas seda päeva («Kodumaal rännates», Tallinn 1970).
Teeme sellest õhtust lühikese ülevaate.
Rahvas oli juba kogunenud Risti kabeli rohtunud müüride ees, külalised Tallinnast ühinesid nendega. Tallinna Kaubamaja dekoraator Uno Toru meenutas oma kõnes seda päeva ajaloos. Kildu kooli keskealine õpetajanna Amanda Esna ja poisike samast koolist Heiki Helimets ning hallipäine kodu-uurija Hardu Toomet süütasid lõkke muistsete vabadusvõitlejate mälestuseks.
Viljandi näitlejad Sirje Raudsik, Milvi Uusõue ja Karl Ader deklameerisid «Kalevipoega», Friedebert Tuglast, Jaan Kaplinskit. Lõõmava lõkke valguses luges kirjanik Jaan Kross Henriku «Liivimaa kroonikat».
Huvitav on mõelda, mida nad nendelt autoritelt lugesid. Kindlasti on keegi oma erakirjades või päevaraamatus sellest õhtust pikemalt kirjutanud. Mõnel noorel ajaloo eriala üliõpilasel on võimalus astuda möödaniku radadel ja uurida kohal viibinud kirjanike arhiive.
On säilinud ka pilt lõkke ümber kogunenud inimestest. On kohalikke ja mujalt saabunuid. Kes on kes? Ainult osa neist on tutvustatud: «Mälestustuli Madisepäeva lahingutandril 1967 a. Tuleriidast paremale: Albert Aru, ?, Hardu Toomet, Paul Rummo, Jaan Kross, ?, August Sang, Debora Vaarandi, Sirje Raudsik, Silvi Uusõue, Uno Toru.» (Hardu Toometi tekst, Hillar Kattai foto).
Astuti hardunud tõsidusega mälestustule juurde ning leekidesse heideti lilled ja tammepärjad. Esivanemaid meenutasid sellest õhtust osavõtjad Suure-Jaanist, Viljandist, Väike-Maarjast, Rõugest ja Raplast, Tartu ülikooli ajalootudeng ning Tallinna kirjanikud.
Vana põllumees Enno Piir heitis tulle tammelehtedega dekoreeritud kuldse viljavihu. Ta ütles, et põimis selle Sakalamaa ja Ugandi põldudelt.
Oli juba pime. Veel kord tõusis leekide lõõm üle pimeda metsa latvade – kõrge lõke varises praginal kokku.
MEENUTAME KORRAKS veel möödunud aegu. Mälestustuld tehti igal aastal 21. septembril Risti kabeli varemete lähedal Rattamaa talu väljal. Eesti looduskaitse seltsi Viljandi osakond ja Viljandi näidissovhoos olid peamised korraldajad. Ikka oli rahvast palju ja meeleolu ülev.
Alati olid trükitud kutsed. Neid kavandasid linoollõikes Arnold Karu, Evald Reier ja teised. Embleemi kavandas A. Samsonov aastal 1973.
Peaaegu alati oli külalisi ka mujalt, nii Tartust kui Tallinnast suurte bussidega. See oli pidulik sündmus. Hardu Toomet luges «Liivimaa kroonikat» ning peeti päevakohane kõne. Käisin seal igal aastal.
Madisepäeva mälestustuld Rattamaa väljal tehti peaaegu 40 aastat. Viljandi näidissovhoosi mehed panid püsti palkidest lõkkekoonuse. Ilusa ilmaga tulid kooliõpilased jalgsi matkates Viljandist.
Alati telliti buss, mis väljus Oru ja Lossi tänava nurgalt, aga õhtul tõi koju ka õpilased. Korraldav õpetaja hüüdis: «Kes kesklinna, kes Männimäele, Paalalinna või Peetrimõisa?» Nii need lapsed koju said ja Eesti vaimus kasvasid.
TULEME TÄNASESSE päeva. Olen Põhja-Sakala valda helistanud ning loodan, et vald kutsub kokku toimkonna ja lahendab ka argised mured, et süüdata 21. septembril Lõhavere linnamäe juures mälestustuli. See on sobiv koht Suure-Jaani lähedal, sinna on lihtne tulla. Suure teega on hea ühendus ning autod mahuvad samuti ära.
Meenutame oma esivanemaid. Käes on ju «Eesti 100»!