Vaba mõte. Paberita profid

Pildil Üllar Priks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Selge see, et igal sügisel kerkivad fookusesse lapsed ning nende harimine ja kasvatamine. Nii palju lolli ülbust minus pole, et siinkohal pedagooge ja õppemeetodeid kritiseerima hakkaksin. Ma ei lähe elektrikule seletama, mis värvi juhtme ja kuhu ta torkama peaks. Kui inimene on mingile erialale pühendunud ning aastaid praktiseerinud ja end täiendanud, oleks jabur arvata, et kellelgi on iseenese tarkusest temaga võrdväärsed oskused.

Aga õpetajad on vaid üks alustala järeltulevate põlvede eest hoolitsemisel ja nende suunamisel. Vähemalt sama tähtis, kui mitte veelgi tähtsam roll on kanda lapsevanematel. Ja siin on asjad palju segasemad kui pedagoogide ridades. Esiteks ei saa vanemaks olemist enne lapse muretsemist (jah, ainult eestlased oskavad kõik tulemused just muretsemisega saavutada) kuidagi õppida. Ei ole võimalik omandada bakalaureusekraadi tütre või poja kasvatamises. Veel keerulisem on end ette valmistada mitmikute või erivajadustega lapse vanemaks. See on elukestev õpe, eks ole.