Mure kooli usuõpetuse pärast

Helmut Mõtsnik

FOTO: Marko Saarm/Sakala

UUS ÕPPEAASTA on alanud ja jälle lähevad mu mõtted kooli usuõpetusele. Kas haridusjuhid rakendavad abinõusid usuõpetuse otsustavaks kordapanemiseks Eesti koolides? Praegu antakse usuõpetuse tunde vähestes üldhariduskoolides ja sedagi piiratud ulatuses. Ometi on see kõiki muid reaalteaduslikke õppeaineid integreeriv õpetus.

Meeldetuletuseks tean öelda, et 1938. aastal teatas haridusministeeriumi peainspektor Märt Raud teisel usuõpetajate kongressil, et Eesti algkoolides on usuõpetuse õppijate protsent 98, ning usuõpetuse taseme meie algkoolides hindas ta rahuldavaks. Nii võiks see ka tänapäeval Eesti koolides jätkuda. Usuõpetuse kooliprogrammi viimise vajalikkust on põhjalikult, kõiki aspekte arvestavalt Tartu ülikoolis teaduslikult argumenteeritud.

Endise kauaaegse koolijuhi ja pedagoogina väidan, et usuõpetus peab olema riikliku õppekava orgaaniline osa, mis toetab kogu kooli õppe- ja kasvatustööd. Sealjuures on aine oluline eesmärk õpilaste kõlbelise arengu suunamine. Peame silmas pidama, et kui koolis pole antud korralikku hingeharidust, ei pääse mõjule ka haritus.

Teoloog Toomas Paul on kirjutises «Vundamendita eetikasüsteem» nentinud, et eetikasüsteem vajab vundamenti, mis kannaks, põhimõtteid, millest lähtuda. Olen veendunud, et just usk on see vundament, mis eetikat kannab. Usklik suhtumine Jumalasse sisaldab ka kõlbelise suhtumise maailma. Sellisena on religiooniõpetus kui elamise õpetus.

EI OLE VAJA KARTA religiooni ja teaduse vastuolu, sest see on ainult näiline ning vajaliku ettevalmistusega pedagoog suudab selle lahti mõtestada. Elame ajastul, mil teadus ja usk täiendavad teineteist. Teadus näeb usus ja kirikus oma liitlast intelligentsema ja eetilisema inimkonna kujundamisel, võime lugeda Hubert Kahni äsja ilmunud raamatust «Teadus ja usk».

Prantsuse teadlaselt Blaise Pascalilt pärineb mõttetera «Väike teadmine viib Jumalast eemale, suurem teadmine talle lähemale».

VÄÄRKÄSITLUSE ärahoidmiseks peame arvestama, et usundid, kaasa arvatud ristiusk, ei ole mingi ideoloogia, mida saab valida teiste, ilmalike ideoloogiate hulgast. Usund ehk religioon on objektiivset reaalsust avaldav maailmatunnetus, eksistentsi põhiolemusega inimest ühendav vaimne side.

Sellisena on religioon kultuuri põhialus. Sajandite kogemused tõestavad, et teaduslik maailmakäsitus ja ratsionalism jäävad paratamatult piiratuks. Ilmalik teadus on võimetu lahendama inimeksistentsi põhiküsimusi. Need võivad leida lahenduse ainult uskudes Loojasse, keda kogeme eluraskustes kandva jõuna.

EELMISE SAJANDI ALGUPOOLE Eesti ühe väljapaistvama pedagoogikateadlase Peeter Põllu vaatekohalt on kõlbeliselt küpse isiksuse kujunemine lahutamatult seotud usulise kasvatusega. Tema sõnadega öeldes: «Kui me soovime oma ühiskonda muuta, siis tuleb alustada koolist».

Tagasi üles