Eesti mehed käisid helesinisel ookeanil mereröövleid püüdmas

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Risto Zieds (paremalt teine) koos teenistuskaaslastega Prantsuse fregati pardal
Risto Zieds (paremalt teine) koos teenistuskaaslastega Prantsuse fregati pardal Foto: Erakogu

«Ma ei otsinud seiklust. Raha kindlasti põhjus ei olnud, sest kaitseväes ei ole suured palgad. Pigem soovisin kogemusi korjata ja ennast harida.»

Viljandlane Risto Zieds on tõsine eesti mees, väikese jutu ja konkreetse olemisega. Ta hoiab oma peret ja teeb tööd, mis talle meeldib. Ta on elukutseline kaitseväelane ja käinud juba viiel välismissioonil.

Äsja jõudis ta koju India ookeanilt, kus ta koos üheksa teise Eesti mereväelasega kaitses pool aastat kaubalaevu Somaalia piraatide eest.

Kolmel sõjalaeval

«Meid viidi lennukiga Djiboutisse, sealt läksime Prantsuse sõjalaevale,» räägib Risto Zieds.

Eestlased olid kokku kolmel Prantsuse laeval, esimene oli väiksem, teised umbes 125 meetri pikkused fregatid, mille meeskonnas oli rohkem kui poolteistsada mereväelast.
Omavahel suheldi inglise keeles. «Suure rahva esindajad — niipalju kui nad inglise keelt oskasid,» muigab Risto Zieds.

Temal pole raskusi inglise ega saksa keelega, aga prantsuse keel ei hakanudki külge, lihtsalt ei pakkunud huvi.

Vahis oldi prantslastega koos ja mõnikord sattus kaaslaseks mees, kes inglise keelt ei osanud.

«Võtsime siis käed ja jalad appi, aga räägitud saime kõik jutud,» meenutab eestlane naerdes.

Mida teeb kalur redeliga?

Laeva sillakatusel jälgiti merd kolme- ja neljatunniste vahetuste kaupa. Öösel oli paremgi, sest siis andis kuumus pisut järele. Päeval oli sillakatus nii tuline, et kätt ei saanud vastu panna.

Päris raske on tavalisel kaluripaadil ja piraatide sõiduriistal vahet teha. Üks tundemärk, mille järgi piraadipaadid ära tuntakse, on suur konksudega redel. Kaluritel pole ju sellisega midagi pihta hakata.

Piraadid ei piirdu ainult rannikulähedaste vetega. Et kaugemale retkele minna, kaaperdavad nad mõne suurema kalalaeva.

Eestlased turvasid ka kolme ÜRO kaubalaeva, millega Somaaliasse humanitaarabi veeti. «Sõitsime sadamasse ja läksime seal kümnekesi kaubalaevale. Prantslased panid toidupajuki ka kaasa, sest ei teadnud, mis tingimused laeval on.»

Pidevalt oldi vahis ja teistega ühenduses, nii et kui midagi kahtlast oleks märgatud, oleksid kõik võitlusvalmis olnud.

See oli ka eestlaste selle missiooni kõige ohtlikum aeg. Õnneks ei juhtunud midagi, kuigi Risto Zieds ütleb, et jamasid oli seal kandis alatihti.

Viimases «Pealtnägijas» oli saatelõik AdvanForti nime all tegutsenud suliturvafirma tegemistest. Korraliku teenistuse lootuses tööle läinud mehed saadeti peaaegu relvitult kaubalaevadele. Nad püüdsid piraate ehmatada relvamulaažide ja omavalmistatud turvameeste kujudega.

See paneb Risto Ziedsi vaid muigama. Neil olid sellised probleemid mõeldamatud.
Mis aga puudutab meeskonna turvaruumi, millest räägiti kui imeasjast, siis on need paljudel laevadel.

«Tsitadell on ruum, kuhu kergelt ligi ei pääse. Seal on mitme päeva toit ning isegi navigeerimisvõimalused ja raadioside. Kui tsitadelli pole, piirdutakse turvaruumiga, kuhu meeskond saab ennast vajaduse korral sulgeda,» räägib ta.

Küsimuse peale, kas India ookean on tõepoolest nii kaunilt helesinine, nagu teleriekraanilt paistis, vastab Risto Zieds, et on tõepoolest. «Mõnikord aga on hoopis heleroheline.»

Elu Prantsuse fregatil

Süüa anti Prantsuse sõjalaeval korralikult ja paaril korral pakuti eelroaks isegi konni, mille eestlased ka ära proovisid. Maitselt olevat konna- ja kanaliha üsna sarnased.
Laevas elati prantslastega sõbralikult läbisegi ning püüti paratamatult tekkivat rutiini maandada jõusaalis trenni tehes ning õppusi korraldades.

«Telekas mängis küll, aga uudised olid prantsuse keeles,» nendib Risto Zieds. Osal meestest oli kaasas raamatuid, mida vahetati ja loeti, ning igaühel oli arvuti, mille taga palju vaba aega kulutati.

Kodustega sai suhelda satelliittelefoni kaudu. Iga kuu oli selleks ette nähtud teatud arv minuteid. Laeval oli ka internet, nii et sai meile vahetada.

Kuigi üks internetiühendusega arvuti oli umbes viiekümne mehe peale, Risto Ziedsi sõnul erilist rabelemist ei olnud. Üks inimene ehk ootas, kui koju kirja saatsid.

Kui tervis tunda andis, tuli minna arsti juurde. «Käisin ka paar korda. Laevas olid kliimaseadmed. Tuled higisena trennist, keegi on jahutuse põhja keeranud ja kurk ongi valus.»

Ülevaatus oli põhjalik ja iga kord võeti analüüsid, et välistada nakkust, mis võiks suletud keskkonnas kiiresti levida.

Mida väiksem laev, seda sõbralikum on õhkkond. Esimese laeva peal tajusid eestlased ühise pere tunnet kõige rohkem. Aga konflikte ei tekkinud kordagi ja jutud prantslaste ülbusest ei vasta Eesti mereväelaste sõnul üldse tõele. Paaril korral juhtus, et isegi laeva komandör kõnetas oma meestele appi tulnud välismaalasi ja päris, kuidas neil läheb.

Puhkus saab õige pea läbi ja Risto Zieds läheb teenistusse tagasi. Praegu ei ole kaugemat sõitu ette näha, aga kunagi ei tea, kuhu teenistus uusi elamusi ihkava mehe viib.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles