VIIMASEL AJAL on kõneainet tekitanud maapiirkondadesse perearstide leidmine. Mingil põhjusel tahavad sealsed perearstid end mujal proovile panna ning siirduvad linna või isegi välismaale.
Maal töötavad perearstid väärivad erikohtlemist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikontrolli korraldatud uuringust selgus, et arste läheb igal aastal pensionile rohkem, kui neid koolist juurde tuleb. Iga meditsiini õppinu ei hakkagi tööle perearstina ning see muudab nende nappuse veel suuremaks.
Juba ammu ei saa enam rääkida valdkonnapõhisest konkurentsist. Niigi linnadega võrreldes kehvemas seisus olevates maapiirkondades on perearstidega olukord veelgi keerulisem.
PEREARSTI tööd korraldava uue seaduseelnõu järgi kaob maakondlik tasand ning tegevuse koordineerimine läheb üle terviseametile.
Soov perearstitöö korraldust mõnevõrra tsentraliseerida tuli Eesti perearstide seltsilt. Praegu püütakse perearste motiveerida tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise kaudu.
Paradoks on see, et linnades on ühel perearstil pahatihti liiga palju patsiente ning seda probleemi ei anna lahendada tohtrite arvu suurendamata. Maal seevastu on patsiente liiga vähe ja väljapääsu sellest olukorrast ei paista olevat.
Perearstinduse teema on suuresti seotud inimeste elukoha ja piirkonna elanike arvuga. Süsteemi korrastades tuleb arvestada sellegagi, et maal võib arstiabi küll rohkem maksma minna, kuid ikkagi peab see olema inimestele kättesaadav igal pool. Meditsiinis on arstiabi kvaliteet tähtsam kui kulude kasv.
ÕNNEKS ON uues tervishoiuteenuste korraldamise seaduses suurel määral arvestatud maavalitsuste ettepanekuid. Maavalitsustel on perearstiabi korraldamisega 14 aastat kogemusi ning palju tähelepanu on pälvinud just ääremaadele tohtri leidmine.
Perearstid on ühtlasi ettevõtjad ning puudub käsuliin, mille kaudu saaks noori meedikuid praktika korras äärealadele suunata — kas või asendajaks. Kedagi ei saa kohustada maale tööle minema või seal kinni hoida.
Jääb üle ainult luua motivatsioonisüsteem ja muuta maal töötamine atraktiivsemaks. Praegu saaks seda eelnõu järgi teha, tõstes palgataset, andes praksise asutamiseks ühekordset toetust ning kompenseerides sõidukulud ehk makstes kaugusetasu.
Kahjuks ei pruugi pakutavatest soodustustest hoolimata leiduda arsti, kes seda kohta vastu võtta soovib: lisahüvedega kaasneb ju kohustus viieks aastaks paigale jääda.
ERI PIIRKONDADES võivad perearsti töös ettetulevad probleemid olla suisa vastandlikud, seepärast ei ole nende lahendamiseks ühist seisukohta ega parimat lahendust. Tallinna ja Tartu taolistes suurtes tõmbekeskustes perearstidest puudu ei ole.
Maavalitsuste rõhk on eelnõus ennekõike sellel, et arstiteenus maal säiliks ja oleks kättesaadav. Peame tähtsaks, et arsti vastuvõtt oleks tagatud, praksise lahtiolekuajad oleksid mõistlikud ja asendus kiiresti korraldatav.
Maapiirkonnad väärivad ja vajavad erikohtlemist. Maavalitsus on nii praegu kui tulevikus maapiirkondade arstiabi korraldamisele ning valdkonna arengule igati toeks.
Suhtlemiseks on kummatigi vaja partnerit. Maal ei ole perearstide hääl praegu piisavalt kuuldav. Sõnumid pääseksid paremini mõjule ja saaksid olla muudatuste aluseks siis, kui need kogutaks ning esitataks ühiselt. Üks võimalus maapiirkondade huvisid kaitsta on luua sealsete perearstide selts. Koostöös on jõud.