Vaba mõte. Kultuurne hukatus

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Ivar oli laias plaanis täiesti tavaline eesti mees. Keskkooli lõpetas ta lahtise pea ja osava spikerdamise sümbioosi toel kenasti neljade-viitega ära, isegi ülikoolipinki õnnestus ühe semestri jagu nühkida. Iseenesest oleks võinud vabalt lõpuni välja vedada, aga polnud nagu päris see. Ivar tahtis otsida, avastada, kogeda. Noore inimese värk.

Nii kulges tema nooruspõlv üsna nipernaadilikult. Vahepeal tuli juhuslikke tööotsi sebida ja et nõudmised olid madalad, võis suurema osa ajast kultuurselt tšillida. Päevadesse mahtus reisimist, lugemist, kontserte, romantikat ja muidugi ka arutut pidutsemist. Taevas näis pilvitu ja silmaring muudkui avardus. Lõppeks oli Ivar üle keskmise sarmikas kutt, kes oli palju lugenud, teadis üht-teist ajaloost, fännas head muusikat ning oskas õhkavatele neidudele kokku valetada haaravaid lugusid kaugete maade kirevast lummusest.