Repliik. Usu, aga ära orja

Martti Reinet Foto: Marko Saarm

Kirjamees Ado Reinvaldil polnud usu kui holistilise sisekaemusega mingit muret. Poisiohtu Ado jäänud kord hobuseid hoides magama ja need läinud naabertalu vilja, kust peremees Ants Udsu nad kinni püüdnud. Suur olnud Ado ehmatus, kui ta üles ärgates hobuseid ei leidnud. Ta laskunud põlvili ja palunud pisarsilmil Jumalat, et too päästaks ta nahatäiest. Selle peale tulnud Udsu sead Reinvaldide talu kartulisse, kust Ado isa omakorda nood kinni nabis. Asi lahendati mõlema peremehe rahulikul kokkuleppel. Ado oli kindel, et Jumal on ta päästnud.

Kui Carl Robert Jakobson 1882. aastal suri, teatas Viljandi praost August Osvald Westrèn-Doll: «Üks vana lendav madu, kes oma sabaga maailma pimedaks tahtis teha, on surnud – surnud! Aga temal on poeg järele jäänud ja see on Ado Reinwald Tarvastust.»