Filmiarvustus. Viimase sekundi mees

Tom Cruise eelistab oma filmides kõik trikid ise teha ning lubab arvutigraafikat lõpptöötluses kasutada minimaalselt. Foto: Forum Cinemas

Esimesest «Mission Impossible» filmist möödub tänavu juba 22 aastat. Tom Cruise oli siis kartmatut Ethan Hunti kehastades 34-aastane. Mõtlev inimene teeb siinkohal väikese arvutuse ja vangutab lihtsalt pead, kui kuuleb, et kinodesse on paisatud kultusfrantsiisi kuues film. No mida see pensionieelik enam teeskleb pilvelõhkuja serval rippumist? Aga võtke näpust. Maailma kuulsaim saientoloog on paremas vormis kui just «Ironmani» läbinud Raivo E. Tamm. Väidetavalt on värskeima osa «Võimatu missioon. Tagajärjed» («Mission Impos­sible. Fallout») märulistseenides just Tom Cruise ise see mees, kes mööda katuseid jookseb, langevarjuga maa ja taeva vahel liugleb või Pariisis Triumfikaare ümber tsikliga peenemaid piruette sooritab. Ei mingeid kaskadööre.

Olles näinud vaid Cruise’i esimest missiooni, olid saali maha potsatades eelarvamused muidugi kerged siginema. Õnneks asjata.

Olgem ausad, kui teid erutab mustvalges vaikuses koerakorjuse lohistamine, võitegi kannalt ümber pöörata ja tagasi vaatamata lahkuda. «Mission Impossible» on film hetkedeks, mil vajate tõelist meelelahutust. Ja sellist meelelahutust, mille mõistmiseks ei pea peast Stephen Hawking olema. Ahjaa, kui hindate loogikat ja tõepärasust, siis ei tasu end samuti selle filmiga ärritada, sest režissöör Cristopher McQuarrie sülitab füüsikaseadustele. No tõepoolest, milleks tüütud reeglid, kui ilma on palju ägedam?