Sõpruslinnanduse müüdid ja tegelik kasu

Janika Gedvil Foto: Erakogu

(Artikkel on ajendatud 18. juuli Sakalas ilmunud Andres Laiapea arvamusloost «Viljandi välispoliitika».)

LUGESIN SAKALAST Andres Laiapea arvamuslugu sõpruslinnandusest, kui tema sõnu kasutada. Minu soov on avada sõpruslinnadega suhtlemise olulisi nüansse ja tulemuslikkust. Nii oma valdkondade põhiselt ehk niinimetatud pehmelt poolelt, aga ka üldisemalt linnavalitsusest seestpoolt vaadatuna.

Avalike suhete ja turismiameti üks tööülesannetest on sõpruslinnadega suhtlemise koordineerimine ning nendega sõlmitud koostöökokkulepete täitmise jälgimine. Mina töötan osa sõpruslinnadega oma vastutusala piires: hariduse, spordi, kultuuri ja sotsiaaltöö vallas.

KÕIGEPEALT delegatsioonide liikmete määramisest ja sellega seotud müütidest. Need kolm aastat, kui mul on olnud rõõm ja au olla linnavalitsuse liige, on tavaliselt delegatsioonide liikmete leidmine olnud üsna keeruline. Soovijate kätemerd ei ole, nii linnavalitsuses kui volikogu liikmete seas on soovijaid loiult. Legend, et see on tore turismireis linna rahaga, on aga kahjuks surematu.

Maailm ja riigipiirid on meile juba aastaid valla. Aeg, kui delegatsiooni liikmena sai kuhugi põnevale välismaale, on ju ammu ümber.

Kutses on enamasti määratud, keda oodatakse. Näiteks linnapea ja kaks linnavalitsuse liiget. Siis, ka minu meelehärmiks, ei saagi meid ühena esindada näiteks kultuuritegelane, haridustöötaja, ettevõtja või miks mitte hoopis linnavalitsuse spetsialist.

Tore, et mõnikord on kutses märgitud, et oodatakse ka näiteks teatud arvuga kultuurigruppi. Meil olid tänavu Leedus Kretinga linnapäevadel kaasas noored Viljandi muusikakoolist. Nende professionaalne esinemine andis sealsesse kultuuriprogrammi tähelepanuväärse sisulise panuse. Rõõmsad olid vastuvõtjad, publik ja ka noored, kes rikastasid oma esinemise kogemuste pagasit.

MINA ARVAN, et suhtlust sõpruslinnadega ei tule mitte kokku tõmmata, vaid anda sellele uuenenud sisu. Fookuses peab olema kasu kogukondadele ja linnakodanikele. Kui paarkümmend aastat tagasi olid sõpruslinnad ehk tõesti linnajuhtide tasemel suhete loomiseks ehk maailma avardamiseks, siis nüüd on aeg, et ka viljandlane tunneks oma sõpruslinlasi teisel pool piiri.

Mina olen olnud kaks korda meie linna esindamas Leedus sõpruslinnas Kretingas, Lätis Valmieras ja korra Ukraina sõpruslinnas Ternopilis. Viimast väisan ka selle aasta augustis.

Toon näiteid Kretinga ja Viljandi pehme poole koostööst, kus kokkulepped sõlmiti just visiidi ajal. Leedu kultuuriinimesed käisid 3. oktoobril 2016 Viljandis ja meie tegime Viljandi kultuuritegelastega 2017. aasta algul vastuvisiidi. Näiteks suhtleb meie raamatukogu Kretinga ja Plunge kolleegidega, plaanis on vahetada näitusi. Selle aasta juunikuisel külastusel leppisin kokku, et korraldame õppereise, koostöö algatuse sõite hariduse valdkonnas lasteaedade direktoritele ja tugispetsialistidele.

Niisugustest visiitidest ja isiklikest kontaktidest saavad alguse pikaaegsed suhted, võimalikud (rahvusvahelised) projektid koolides ja lasteaedades ja nii edasi.

Mullu juulis Viljandi lauluväljakul toimunud eakate laulu- ja tantsupäeval osalesid ka Valmiera ja Kretinga tantsijad ja lauljad. Inimesed said omavahel vahvalt suhelda, mis ongi ju suures plaanis meie eesmärk.

Mis rahaga need vahetused toimuvad? Ikka iga asutuse eelarvest on see natuke kokku kraabitud, et siis buss tellida ja majutuda.

Ternopilist. Kui meie olime noor riik ning püüdsime demokraatiast aru saada ja oma süsteeme luua, tulid meile appi soomlased, rootslased ja teised. Nüüd on meie kohus omakorda aidata neid riike, kus on võetud suund lääne poole. Vaid meie sarnane ajalugu paneb meid teineteist mõistma ja arenguprotsessidest aru saama. Olen sügavalt veendunud, et meie oskame Ternopilile nõu anda, mitte sakslased või taanlased.

Eelseisval visiidil on mul juba kokku lepitud koostööprojekti sisulise arutelu koosolek. Mulle on saadetud Ternopilist 24 küsimust ja teemat ning 13 hariduse valdkonna spetsiifilist küsimust, milles nad soovivad meie kogemusi kuulda, näha, omandada ja õppida. Õnneks tuleb siinkohal finantsiliselt ja korraldusega appi meile Eesti idapartnerluse keskus ja selle programmidirektor Tiina Ilsen.

Ternopili linna päevade külastusel kokku lepitud koostööprojekt saab avalöögi 16. septembril, kui kaheksa ukrainlast meile nädalaks õppima tulevad.

Eesti idapartnerluse keskus ja Viljandi linn teevad koostööd ka Thelavi heaks niinimetatud kõva poole pealt. Sealsed juhid vajavad meie kogemust, et parandada oma jäätmemajanduspoliitikat ja linna valgustust ning Thelavi dendroloogilised probleemid ootavad Eesti spetsialiste.

KOKKUVÕTTES LEIAN ma, et linnajuhtide tasemel visiidid on ettevalmistav osa, ilma milleta ei saa. Seejärel saavad inimesed, kolleegid, mittetulundusühingud, koolid, klubid ja teised omavahel suhelda. Mul on hea meel, et mittetulundusühingute rahastamise hindamisel annab boonuspunkti ka sõpruslinnadega koostööprojektid.

Mina näen sõpruslinnadega suhtlemises kasu ning võlu just tavalisele viljandlasele – koolilapsele, õpetajale, sotsiaaltöötajale, sportlasele – ning ka meie partnerlinnale ja sealsele kodanikule. Meie sõprussidemed ei ole selleks, et üksnes meie saaksime kasu, vaid tihti me hoopis anname. Teadmist, oskust, kogemust ...

PS. Omal ajal Viljandi IV keskkooli õpilasena osalesin ma mitmel üritusel Valmiera sõpruskoolis. Sõprus kena lätlannaga kestab tänaseni.