/nginx/o/2018/07/20/10974875t1hb933.jpg)
Viljandimaal Hallistes elav 63-aastane Agu Helimets, kellele on kogu elu leiva lauale toonud käeline töö, ehitas nullist valmis sõiduki, mis meenutab läinud sajandi algusaja Ford T-d.
Kuldsed käed tegid auto
/nginx/o/2017/12/27/7437007t1h948b.jpg)
21. juuli 2018, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töö lahtise kahekohalise auto ehk rotsteri kallal kestis garaažis kaks talve. Idee see ehitada tuli Helimetsa sõnul noorena ostetud ja hiljem seisma jäänud Zaporožetsist. Täpsemalt siis, kui ta oli selle 50 aastat vana 40-hobujõulise mootori täielikult ära remontinud. «Mõtlesin, et teeks retrostiilis auto, siis saab veel kord sapaka mootori häält kuulda.»
Agu Helimetsaga ümber Halliste rahvamaja tiirutades mürises mootor nii, et omavahel rääkides pidi ikka päris kõva häält tegema.
Teise tõuke ise auto ehitada andis kokkupuude käsitööautoga. Noore mehena oli Helimets mootorratta- ja statsionaarmootorite peale teinud viis aiatraktorit, kui neid kaubanduses veel saada ei olnud, ning mees, kellele ta pärast kroonut valminud esimese traktori maha müüs, oli endale ehitanud neljakohalise mootorrattamootoriga auto. Selle sai Helimets endale.
«Ma ei osanud siis sellest autost lugu pidada ja lõhkusin ta ära. Minu ehitatud auto on nüüd justkui tänuavaldus sellele meistrile.»
Alustas nullist
Kuldsete kätega Agu Helimets ehitas sõiduki valmis täiesti nullist. Kui koos temaga ümber selle käisime, siis tema muudkui loetles: «Esisilla tegin ise valmis, liitsin sapika mootoriga Moskvitši kasti, poritiivad väänasin english wheel’i all välja ...»
Puiduosad lõikas Helimets tikksaega välja kasepuust ja peitsis ära. Auto tagaosa on kast ja kuna Helimets peab aias mesilasi, mõtles ta sellesse taru panna, et maantee äärde mett müüma sõita. «Ärimees ma tegelikult ei ole ja praegu annan mett ilma rahata,» lausus ta lõbusalt.
Helimetsa rotster ei jäljenda ühtegi konkreetset mudelit, kuid teda inspireeris Ford T kuju. Sellest Ameerika autost on see küll palju väiksem. Helimets tõdes, et esiosa oleks võinud tulla pikem, paraku oli garaažis vähe ruumi ja proportsioone ei saanud kaugemalt hinnata.
Masina küljest leiab ka niisuguseid osi, millest tavapäraselt autosid ei ehitata. Rattad on Dnepri mootorratta omad. Esiklaasi külgedel on veekraanid, millest keerates saab kilega kaetud esiklaasi praokile teha. Esiklaasi konstrueerimisel võttis meister snitti hot rod’idest, mis sõitsid Ameerika teedel 1930-ndatel aastatel. Tuled pärinevad vedurilt ja need hankis Helimetsale üks tüürimees. «Tahtsin just hästi suuri tulesid.»
Kõige ootamatum agregaat auto küljes on kahtlemata pasunarida, mis mängib hispaania tuntud rahvalaulu «La Cucaracha». Nendest kostev kõrvulukustav heli ehmatas ära Helimetsa kassi Triinu, nii et too jooksis Sakala fotograafi peaaegu jalust maha. Sedasama rahvaviisi oskab meistrimees ka suupillil mängida.
Pasunad seadistas Helimets oma lemmikviit mängima õhukompressormootori abil ja helikõrgused sättis paika jagajaga.
Lisaks tehnilisele poolele pööras ta tähelepanu ka masina väljanägemisele. Erkpunaseks võõbatud mootorit kaunistab kleeps keevituspitsiga tütarlapsest. Mootoriga passivad punased pasunad ja veljed. Kapotile treis Helimets ümara alaosa ja terava tipuga kaunistuse. Mööda musta kere vedas valged triibud, et kontrasti luua. Sama ristisümbol, mis on rataste ventiili otsas, on ka meistri ketsidel. Musti pedaale ääristavad peenikesed printeriketid.
Auto on käinud Tartus «Motoexotica» näitusel, kus seda eksponeerisid omaniku tuttavad.
«Lapsed tegid pilte ja istusid autos,» vastas Agu Helimets küsimusele, missugune on olnud inimeste reaktsioon tema meistriteost nähes.
Külavaheteedelt ja näitustelt autoga kaugemale sõita ei saa, sest see pole registreeritud. Eriline auto nõuab omanikult aga ka erilist riietust, mistõttu plaanib too soetada soni ja ruudulised püksid.
Töötab nagu kunstnik
«Kui mul tuleb mõte, siis hakkan seda genereerima ja läheb lahti,» kirjeldas Agu Helimets oma tegutsemist.
Autoehituseks vajaliku materjali ja jupid, nagu istmete naha ja suunatuled, muretses ta e-poest ning sellele kulus umbkaudu 3000 eurot. «Tean täpselt, mida läheb vaja, sest mehaaniku põhi on nii tugev all,» nentis ta.
Raamatus või internetis Helimets ehitades sõrmega järge ei aja. «Töötan nagu kunstnik, kes hakkab nurgast maalima. Plaan sünnib peas ja lõpptulemus tuleb ikka õige.»
Auto ehitamise ajal ei olnud tal oma sõnul ühtegi etappi, mil oleks tundunud, et see ei valmigi. Poolikuks pole tal kombeks midagi jätta. Pigem juhtub, et valmissaanud asjad jäävad seisma. «Naudin protsessi ja selle käigus asjad vahel ammenduvad.»
Töötahe ja loomingulisus näivad olevat Agu Helimetsa suguvõsa geenides. Tema poeg on San Francisco Balleti esisolist Tiit Helimets, üks Tallinna balletikooli kõrgema lennuga lõpetajaid. Tema isa joonistas ja õde oli koolis kunstiõpetaja.
Agu Helimets ise õppis Võru tööstustehnikumis mööblitisleriks, kuid erialast tööd pole ta päevagi teinud. Ta on töötanud autojuhi, mehaaniku ja treialina. Taasiseseisvuse algusaegadel tegi ta palju pottsepatöid, kaminaid ja ahjusid. Varem on tema garaažist välja sõitnud kaks diiselmootoriga jalgratast ja kolmerattaline mootorratas.
Agu Helimetsa koduõuel püüab pilku jämedast kaheharulisest puutüvest välja tahutud kemmerg. Mees õõnestas puu ära ning tõmbas kirkajälgi kandvad tüvepooled raudklambritega kokku. Väljalõigatud uks sai ette ja katus peale. Praegu valmib Helimetsal kaasaskantav saun.
Peenardel kasvatab ta kapsast, kaalikat, porgandit, tomatit, kurki, kartulit, herneid ja muid köögivilju. Silma hakkavad ka kirsipuud ja vaarikad.
Nõukogude ajal saadeti Agu Helimets Tšernobõli hiigelprohmaka tagajärgi likvideerima. Päris reaktori juures ta õnneks ei töötanud, vaid rookis elumajade ümbert väidetavat saastet. Jutuajamise lõpul soovibki ta Sakala kaudu ühtlasi tervitada mehi, kellega Tšernobõlis käis.
Vormelitest bussideni
Nagu ütles Eesti mootorispordi muuseumi peremees Arno Sillat, on meie autoajalugu eelkõige vormelite, Estoniate ajalugu. Nimelt võttis konstruktor, autoehitaja ja võidusõitja Ants Seiler (1930–1968) pähe ehitada päris oma, Nõukogude Liidu kõige parem võidusõiduauto.
Kõik sai alguse detsembris 1957, kui tuli kokku seltskond asjahuvilisi eesmärgiga ehitada 500-kuupsentimeetrise silindrimahuga vormel 3. Jaanuaris 1958 hakkas 11 töömeest Seileri jooniste järgi asjaga pihta. Esimesele võistlusele startis Seiler Eesti esimese vormeliga Leningradi Kirovi staadioni välisringil sama aasta oktoobris ning ta sõitis kohe välja rajarekordi.
Suursündmusele järgnes 44 aastat vormelite tootmist. Aastal 1985 valmis 1000. Estonia. Sellega oli Eesti toodetavate vormelite arvult maailmas inglaste Lola järel teisel kohal. Kokku ehitati siin 1331 vormelit.
«Kui tänapäeval ehitatakse autosid kohe tehases, siis Estonia vormelid said alguse kambas ehitamisest: kes oli puusepp, kes treial,» rääkis Sillat.
Eesti enda autod
Enne Nõukogude okupatsiooni oli Eestis 3600 sõiduautot ning mitmes siinses tehases pandi peale sõiduautode kokku ka veoautosid ja busse. Enne 1950. aastate lõppu ja 1960. aastate algust ei olnud autode ehitamine Eestis Arno Sillati sõnul võimalik, sest polnud agregaate. «Võid ju plekist või klaasplastist ilusa kere välja lüüa, aga kui sul pole sinna sisse mootorit ega sildu panna, pole mõtet seda teha.»
Sillat nentis, et iseehitatud autodeks võib pidada ka 1990. aastate alguses tegema hakatud võidusõidumasinat Vilgas ja selle järeltulijat Rexi.
Odava sportauto nimega Vilgas tõi rallipubliku ette Mati Kitse firma Remex. Auto koosnes suuresti pruugitud Ladade osadest. Seejärel ehitati Rex, mis sai mõned tellimused Portugalist. Rex oli kit car ehk kokkupandav auto. Esimene kit car, Rex R-102 Targa registreeriti Eestis 1994. aastal. Kokku tehti neid kümme.
Eestis ehitatud autode ajaloost rääkides ei saa Sillati sõnul märkimata jätta Artur Mõsovski AIAR-eid, mida valmis kolm ja mida võib nimetada Ford GT40 deformeerunud koopiaks. «Omas ajas fantastiliselt ägedad autod!»
Tallinna Autode Remondi Katsetehase kunagine konstruktor Kalle Keel ja peainsener ehitasid 1960. aastate lõpus kaks Zaporožetsi mootoriga autot. «Seda tehti küll tehases, aga täiesti oma materjalidest, oma kulu ja kirjadega,» kõneles Sillat.
Aastal 1969 valminud auto ristiti Ida-Saksamaa ringraja järgi Schleiziks.
Treenib käelisi oskusi
Agu Helimetsa moodi põlve otsas autode ehitamine oli nõukogude ajal üsnagi levinud. Suurtes autoajakirjades jagati jooniseid ja nõuandeid, kuidas auto registrisse saada. Tänapäeval Euroopa Liidu seadustega selline asi enam võimalik ei oleks. «Nüüd peab saama tüübikinnituse, et autoomanik liikluses ennast või teisi ohtu ei seaks,» lausus Arno Sillat.
Ta kirjeldas, kuidas plastiliinist või savist mudelitelt võeti vormid ja klaasplastist tehti kere detailid. «Sellest sündisid autod, mis nägid päris ägedad välja. Eesti peale on enam-vähem viisakaid variante lisaks eespool nimetatutele oma 30, võib-olla 50.»
Inimesed ehitasid autosid Sillati selgitust mööda seetõttu, et need olid defitsiit. «Need, kes olid kommunistliku partei liikmed, kõvad sportlased või tööeesrindlased, said autoostuloa. Et aga loa said valitud, pidi vabaturul auto eest välja käima kahekordse alghinna. Nii teenisid loa omanikud lisaraha: 5000-rublase Žiguli võis maha müüa 10 000 rublaga.»
Tänapäeval kipub kuldsete kätega meeste autoehitamise hobi Sillati sõnul kaduma. See-eest huvi vanade sõidukite taastamise vastu kogub tema sõnul maailmas populaarsust. «Võidusõiduautode restaureerimises on hinnatõusu aeg. Hinnatõus näitab aga seda, et on huvilisi.»
Restaureerimine tähendab Sillatile informatsiooni realiseerimist metallis. Tema sõnul on eriti tänuväärne, kui lapsevanem teeb seda koos lapsega. «Laps õpib tegema midagi reaalset. Ta näeb, et kätega midagi tehes ja infot otsides on võimalik teave metallis väärtustada. See ei tähenda, et laps peab restauraatoriks õppima minema, aga see võib äratada huvi ka inseneeria või mehaanika vastu. Eestis ei ole inimmassi, et saaks odavat rämpsu teha. Sellepärast vajame spetsialiseerunud, osavaid ja kaasamõtlevaid inimesi.»
Millegi nullist ehitamine või restaureerimine just neid omadusi Sillati meelest kasvatabki. «Näiteks kirurgil peab olema kindel ja täpne käsi, isegi kui palju asju teevad masinad. Sellest, kel on tugevad käelised oskused, mida on maast-madalast näiteks autot restaureerides arendatud, võib saada tippkirurg. Põhjalikkus, täpsus, süvenemine – need on asjad, mida saab garaažis nokitsedes õppida.»